RL Camporee 1994 - Rootsi

Järgnev artikkel on pärit 1994. aasta Meie Ajast.

TRANS-EUROOPA DIVISJONI RAJALEIDJATE LAAGER

toimus sel aastal 25. juulist 4. augustini Rootsis Kopparbos. Selliseid laagreid korraldatakse iga nelja aasta tagant; eelmine neist oli Inglismaal. Seekord oli osalejateks umbes 1500 teismelist ja nende juhendajat enam kui kümnest riigist. Esimest korda olid laagrilisteks ka rajaleidjad Eestist, Lätist ja Leedust (kokku 30 ini- mest; neist Eestist 4).

RAJALEIDJAD on adventkiriku skautluselaadne organisatsioon 10-15-aastastele noortele. Sellelaadset tööd alustati 1930-ndatel tena; aastatel, mil adventkiriku raames loodi Junioride Misjoni Vabatahtlike Ühing (JMV). Selle ühingu tegevus toimus peamiselt hingamispäeva pärastlõunati vabatahtlike juhendajate eestvõttel. JMV programm tõstis esile Piibli ja looduse õppimise ning mõningaid sotsiaalseid tegevusi. Mõne aja möödudes tekkis vajadus seltskondliku ja vabaõhu tegevuse järele, mida hingamispäevane programm ei sisaldanud.

1949.a. võttis Peakonverents vastu „Rajaleidjate programmi", mis osutus USA kogudustes edukaks. Selleks, et muuta koguduse noortetööd efektiivsemaks, püüti 1960-ndatel aastatel JMV ja rajaleidjate tööd ühendada, kuid see polnud edukas, pealegi vajas programm uuendamist. 1970-ndatel omistati JMV-le nimetus Advent Junior Youth (AJY, advent varanoored), et seda aktsepteeritaks kõigis maades. 1980-ndatel andis Peakonverents korralduse uue programmi koostamiseks, mis arvestaks noorte vajadusi ja kindlustaks neile Jumala poolt antud võimete eduka arenemise. Advent varanoorte/rajaleidjate programm sai ühise nime „rajaleidjad".

Rajaleidjate programm seab eesmärgiks

* mõista ja hinnata 10-15-aastase inimese vajadusi, huvisid, probleeme ja muresid;

* juhtida rajaleidjaid Jeesuse Kristuse kui isikliku Päästja leidmiseni ja Temaga elava ühenduse säilitamiseni, õhutades vaimulikku kasvu ja aidates noortel hinnata oma potentsiaali Jumala lastena;

* õhutada noori loovale tegevusele, soodustada isiksuse arengut, õiget enesehinnangut, koostöövaimu, intellektuaalsete võimete arendamist ja praktiliste oskuste omandamist;

* õpetada noori inimesi väljendama oma armastust Jumala vastu ja jagama seda armastust kristlikus sõpruses ja aktiivses tunnistustöös.

Rajaleidjate laager Kopparbos oli mõeldud eelkõige divisjoni teiste maade noortega tutvumiseks ja erinevatest rahvustest koosnevate gruppide koos tegutsemiseks. Laagris elati telkides ning lauad, varjualused, toidutegemiskolded jms ehitati ise. Selleski tundsime sõbralikku suhtumist ja abistavat kätt. Kuna meie, eestlased, kes me moodustasime lätlaste ja leedulastega ühise lipkonna, polnud selliseid „ehitussaavutusi" varem näinud ega loonud, tulid meile appi noormehed rootsi rühmadest. Ühiste pingutustega saime valmis söögilaua, mis tuli küll vajaminevast veidi väiksem ja ebaproportsionaalne, kuid ometi nii kõrge, et istudes ulatus heal juhul vaid nina laua ääreni. Hollandlased näiteks ehitasid oma söögikoha maapinnast umbes 3m kõrgusele ja ma tõesti ei tea, mismoodi nad igal söögikorral oma toitu üles transportisid. Igatahes olid nad nähtavad poolele laagrikompleksile ning nende söögilaul ja tänupalve kostsid kaugele.

Igapäevasesse programmi kuulusid lipuheiskamised koos hommikupalvusega, toiduvalmistamine lipkondade kaupa, telgikoosolekud, tegevus (loodusõpe, käsitöö, orienteerumine, seinaronimine, ekskursioon, kanuude ja paatidega sõitmine, spordimängud) ja mõistagi ujumine (vee temperatuur oli +26°C). Õhtuti süüdati lõke ning elati kaasa isetegevusprogrammidele, mida iga maa oli koostanud.

Nn. turupäeval tõusis esiplaa- nile „Linnamägi", kus laagrilised müüsid talve jooksul tehtud käsitöod, küpsetasid pannkooke, musitseerisid, proovisid erinevaid täpsusmänge ja võistlusi, lõikasid ja palmitsesid juukseid jms. Selle päeva erilise tähelepanu pälvis „veesõda vangidele". Üles oli seatud väike plank, milles olid augud pea ja käte jaoks. Sinna pandi ,,vangi" korraga 3 inimest ning kõik soovijad võisid raha eest vett täis švammid nende poole lennutada. Kes maksis mitmekordselt, sai lausa tünnist vett kaela kallata. Et rohkem rahvast ligi meelitada, käis „vangideks" läbi enamik laagri juhtkonnast. Palavale ilmale mõeldes oli see päris hea värskendus.

Soomlased tõmbasid rahvast ligi omalaadse kileteega, nimetuse all „Lehm libedal jääl". Kallaku peale pandi maha pikk kiletükk, see kallati üle seebiveega ning soovijad võisid üksteise järel üritada vastu mäge ühest otsast teise joosta. Omalaadne oli vaadata erinevat tehnikat, mida edasiliikumiseks välja nuputati.

Kogu raha, mis turupäeval koguti, annetati Albaania misjonitöö heaks.

Paari igatsetud vihmasagarat arvestamata jättes, kuumutas kogu laagrinädala ajal päike ning võisime nautida elu, koosolemist ja loodust täiel rinnal.

PIRET RUUS