Rajaleidjad maailmas
Askeldajate ajalugu algas aastal 1917, kui võeti kasutusele algajate lugemiskursus. Sellest kursusest sai lõpuks klassi nõuete osa. 1924. aastal õpetati teises klassis päikesekiire klassi ning nõuete täitmisel anti rinnamärk. Mesilase nõuete täitmise rinnamärk võeti kasutusele 1928. aastal kooli lõputseremoonia osana ning 1929. aastal toimus kursusetunnistuste ja rinnamärkide pidulik üleandmine. Ka mesilase klassi tõotus ja reeglid ilmusid avalikkuse ette esimest korda 1929. aastal.

Selle vanusegrupi jaoks kasutatud nimetused on eri aegadel ja eri kohtades olnud mitmesugused, näiteks eelklassid, eeljuuniorid, eelsõbrad, eelrajaleidjad ja seiklejad.

1933. aastaks tunti seda vanusegruppi eelliikmete nimetuse all. Ameerika Ühendriikide läänerannikul õpetati kaht klassi peamiselt nimetuste „mesilane“ ja „aitaja“ all, samal ajal idarannikul olid need klassi tuntud nimetuste „päiksekiir“ ja „ehitaja“ all. Kõik need klassid kasutasid sama tõotust ja samu reegleid, muudes nõuetes olid ainult kerged erinevused.

1938. aastal kasutati kõigi klasside kohta alates mesilasest kuni meisterkamraadini mõistet „progressiivsed klassid“.

1940. aastal visandas peakonverents kaks misjonivabatahtlike järgnevat klassi, mis eelnesid sõbra klassile. Need olid päiksekiired ja ehitajad. Neil olid lihtsad tselluloidist rinnamärgid ja kus sooviti kaelarätte, kasutati päiksekiirtel kollakaspruuni ja ehitajatel kollakasrohelist värvust.

Kuna nii USA-s kui ka mujal riikides kasutati nende klasside kohta väga paljusid eri nimetusi, nagu näiteks „vastuvoolu ujuja“, „juunior-valgusekandjad“, „päiksepaisteklubi“ ja „kuldreegel“, siis hääletas misjonivabatahtlike nõukogu 10. juunil 1946. aastal, et eeljuunioride klasside nimedeks saavad mesilane, päiksekiir, ehitaja ja aitaja.

1953. aastal oli näha esimest eelrajaleidjate seiklejate gruppi ja 1954. aastast algasid mitmetes liitudes seiklejate laagrid 9-aastastele poistele ja tüdrukutele, hiljem nii 8- kui ka 9-aastastele.

Askeldajate nimetust kasutati taas 1963. aastal eelrajaleidjate grupi kohta, seekord Andrewsi ülikooli Pioneer Memoriali kirikus.

1974. aastal oli Washingtoni liidus tegutsenud viis aastat 6–9-aastaste laste grupp nimetusega „koprad“. Neil olid oma vormid, milleks oli kollane särk/pluus ja pruunid püksid või pruun seelik.

1976. aastal mainiti noortejuhtide käsiraamatus äsja läbivaadatud eeljuunioride klasse ning 1979. aastal Põhja-Ameerika Divisjonis olid „esimese kuni neljanda klassi õpilased nimetatud askeldajateks“.

Peakonverentsi nõukogu 1985. aasta protokollides on mainitud askeldajate klasside nõudeid. 1986. aasta SPA koguduse käsiraamatus on öeldud: „Esimese kuni neljanda klassi õpilased nimetatakse askeldajateks“ ning 1989. aastal kiitis peakoosoleku nõukogu heaks askeldajate klubi loomise rajaleidjate programmi osana ning võttis vastu ametliku askeldajate embleemi.

1990. aastal katsetasid mitmed liidud peakoosoleku uut askeldajate klubi materjalide pilootprogrammi, mis hõlmas oma vormi (meresinine ja valge), oma märke (kolmnurksed) ja oma klubilist struktuuri. Järgmisel aastal tutvustas Norman Middag uut askeldajate klubi programmi neile, kes käisid Georgias Cohutta Springsis peetud lastetöö konverentsil.

1999. aastal soovitas peakonverentsi nõukogu oma aastakoosolekul, et koguduse käsiraamatusse lisataks uus osa – askeldajate klubi.

Rajaleidjate ajalugu on videos:

Rajaleidjad ja askeldajad Eestis

Laagrid