RL 2002

1.juulil algas Rajaleidjate laager 2002. Esmaspäev, mil suurem jagu rahvast maabus ja nädalaks Rõugesse kolis, oli õhtupoole kaunis märg. Nii mõnigi märkis satiiriliselt, et "tänavu saab olema kõigi aegade parim laager". Polnud ju ei ütlejail endil, ega teistelgi veel aimu, et need sõnad tõeks osutuvad. Vihm oli siiski edukas looduslik vahend, mis rajaleidjad kogu nädala kestel mõõduka kontrolli all hoidis.

Traditsiooniliselt avati laager laulu ja lipuheiskamisega; ebatraditsiooniliselt polnudki esimeseks söögiks mannaputru rosinatega. Tõenäoliselt oli just esimeste päevade vihm süüdi, et peaaegu laagri lõpuni ei kujunenud välja tavapärast rivistust enne tähtsamaid toiminguid - algul tehti kõik kogunemised vihmafoobiliselt suures telgis.

Ei tea, kuidas teistele, aga mulle tundus tänavuses laagris öörahu päris funktsioneerivat. ( Kui mõelda selle all magadasoovijate jaoks vajalikku vaikust telkide ümbruses.)

Noorem generatsioon on varmalt valmis asendama seni adventistide hulgas nii populaarset võrkpalli hoopiski jalgpalliga. Vastaval platsil, mis asus telklaagrist mõõdukal kaugusel, elati futboliiti ja muid viimasega sarnaseid tegevusi välja.. no liialdus oleks öelda, et ööpäevringselt, aga sinna kanti küll.

Teisipäev kujutas endast kah kaunis märga, aga sisutihedat päeva. Toimus sportlik ettevõtmine "ole terve", mille käigus linnakud said kergelt müstilise sisuga kirjed ning eneste fantaasiat kangutades tuli ka vastav tegevus välja haududa.

Ülejäänud osa päevast kulges ehitamise tähe all - valmistati laagrimööblit. Progress on jälgitav - kuigi kasutatakse looduslikke abivahendeid, muutub mööbel aina kaasaegsemaks ja iga aastaga sõnale "mööbel", sarnasemaks. Keegi kohapealsetest ütles: "Mugavus - see on liikumapanev jõud".

Uudseks selles laagris olid igaõhtused etteasted suuremate linnakute poolt teemal "hüljatud". Nii said rajaleidjad nõustada omadega puntras olevat torulukkseppa, vanglast tulnud tõrjutut ning näha pantomiimi 1884-nda aasta sündmustest.

Kolmas päev laagris, mil pidi aset leidma orienteerumine, algas samuti vihmaselt. Torssis nägudega koguneti veel enne sõitu telki. No, ja kes ütleb, et inimesed võluda ei oska?! Jumala läbi on kõik võimalik.. Nii tehti ettepanek indiaanlaste kombel päikese väljavõlumiseks laulda "rõõm, rõõm", mis paljudele juba tuntud ilmategija laul on. Hämmastav vaade, kuidas esialgsed mornid näod peale viieminutilist laulu päris lõbusaks muutusid - päike tuligi välja!

Orienteerumine oli viimaste aastate õnnestunumaid - keegi võsas ei tuulanud ja rajaga oldi väga rahul.

Õhtupoole toimusid sõlmevõistlus, mil kuus tähtsamat tehti valmis lausa poole minutiga ning esmaabi õppus, kus harjutati elustamist mulaažide peal.

Neljapäeva sisustasid maastikumäng ja viktoriin, reedel oli aga ettevalmistus hingamispäevaks ning laagrilehe meisterdamine. Viimane peaks kogudustesse jõudma septembris ja et seda huvitav lugeda oleks, ei saagi siinkohal pikalt kõiki mõtteid välja laduda.

Hingamispäevaks oli taastatud rivistamise kord ja laagrit külastas tumedatverd vend Inglismaalt. Vaimustunud kahvanäod jäädvustasid mustanahalise nähtuse ka negatiivfilmidele.

Loomulikult oli läbi laagri rajaleidjate külastusobjektiks looduskaunis Ööbikuorg, kus võis näha kahte unikaalset vesioinast. Viimasel õhtul kombekohaselt öörahu puudus: kes tahtis, valvas hommikuni lõket; futboliitlased tagusid palli, nüüd sõna otseses mõttes öö läbi ja juhendajad tegid viimase koosolekul küllaltki positiivse kokkuvõtte laagrist. Ja õige kah - see oli parimaid rajaleidjate laagreid senimaale!

Mariann Kosemets