RL 2004

Rajaleidjate laager sai kümneaastaseks

Tänavu suvel toimus Sulbis rajaleidjate (RL) aktiivse töö kümnes laager. Juubel seega. Aktiivse töö laager ses mõttes, et tegelikult oli laager üheteistkümnes. Selle avastasime aga alles RL lähikroonikat üle vaadates. Üht silma kinni pigistades võib selle siiski kümnendaks tituleerida, kuna esimene laager, nagu järgnevas intervjuus selgub, oli rajaleidjate õpetajate õpetamise laager, kus aktiivne rajaleidjate töö tõepoolest päris intensiivne polnud.

Kuna rajaleidjate laagrist on artikleid kirjutatud juba aastaid ja seega muutunud paratamatuks tõik, et seoses kindla laagrikavaga on enam-vähem kindlaks kujunenud ka avaldatavad arvamused, siis juubeliloo püüdsin seostada väikese peegeldusega ajaloost, välja jätmata traditsioonilist arvamustetulva, mis omakorda oma muutumatult positiivsete läbieludega on jällegi traditsiooniline. Nagu kõik RL laagrid isegi.

Regina Uuk, Eesti RL laagrite ema, meenutab:

"Kõige algus, peab ütlema, tuli meile mitte Eestist, vaid Peakonverentsilt. 1930ndatel võeti vastu otsus, et tuleb kõigis adventkogudustes moodustada Juunioride Misjonivabatahtlike (JMV) organisatsioon. Juuniorid Misjonivabatahtlikud olid lapsed, teismelised ja peaorganisatsiooni nimi oli Misjonivabatahtlikud, kuhu kuulusid ka meie noored kuni 40. eluaastani. Meil oli 1930. aastal noortejuhiks vend Schön, eestindatud nimega Suve. Tema hakkas välja andma Noortejuhiseid, mis olid mõeldud õpetajate õpetamiseks. 1940. aastast lõppes sõja tõttu väljaandmine. Esimesed Sõbrad sooritasid Tallinnas katseid juba 1936. aastal. Ning 1937. aasta jaanuaris Nõmmel esimesed Seltsilised. 1930. aasta aruande järgi oli Eestis 134 juuniori. Sõda katkestas selle osakonna töö, mille mõtteks oli kasvatada noori, kes oleksid võimelised elus kõigest läbi tulema ja õigeid otsuseid tegema. Õppeplaan oli samasugune nagu praegugi, põhiliselt oli 4 osa: usuõpetus, kasvatus, seltskondlik osa ehk suhtlemine ja tööoskused. Klassid olid tollal sellised: Päiksekiir, Ehitaja, Sõber, Seltsiline, Kamraad ja Meisterkamraad.

Okupatsioon katkestas regulaarse töö ning keelati rangelt laste ja noorte õpetamine ning üldse kirikuorganisatsioonis vastuvõtmine alla 18 aasta. Täielikult töö ei katkenud- hakati tegelema põranda all. Olen kuulnud, et Pärnus tegeles sellega vend Endel Daniel, Tartus olime meie, Ilmar ja Regina Uuk. Mujalgi olid kooskäimised ja õppimised, kuid dokumente ei saanud säilitada, kuna see oli ohtlik. Mõned üksikud märkmed on järel 62. ja 63. ning 71. aastast, kui me tegime katseid, mis on protokollimata. Tegime praktilisi töid. 1. mail läksime maale, kuna siis oli vaba aega.

Mäletan Tõnu Jugarit. Tema võitis kõik meie mängud, kuna oli parajasti sõjaväest tulnud ja paras meistersportlane. Mart Vari sai esimese koha kartulikoorimises, kõige korralikumalt. Tõnu palus enda eest koorida, kuna tema käed ja sõrmed olid tõstmisest niivõrd tugevad, et tema ei saanud koorida. Tollane Edna Lips sai väljalõikamise ja õmblemise esimese koha ja Ülle Purga tegi kõige ilusama pildi. Esmatähtis oli Piibli õpetamine, mida oli mingil määral võimalik ka kirikus teha, aga praktilised tööd viidi läbi igasuguste kokkutulekute tähe all - oli uue aasta vastuvõtmine, seal tegime piibliviktoriini, õppisime uusi laule. Siis tuli praegune iseseisvusaeg ja 1992. aasta 15. nov oli lasteõpetajate kokkutulek, kus jagati tööülesandeid. Õde Anne Vahtramäe juhatas seda ja seal ma tegin ettepaneku, et hakkaksime uuesti juunioride tööd tegema. Kuna seal enam peale minu ei olnud kedagi, siis võtsin ma selle enda peale, esialgu pakkusin välja vana programmi, kuid 1993. aasta aprillis tuli Soomest juhendeid jagama Pekka Tähti ja andis meile soomekeelsed juhendid. Samal ajal olid aga Pärnus käinud Inglismaalt inimesed meile rajaleidjate tööd tutvustamas, toomas särke ja kaelarätte ning juhendeid. Kui me neid Soome omadega võrdlesime, selgus, et juhendid olid erinevad. Vend Eduard Mägi, kes oli kunagi Eesti liidu esimees, ja tema poeg Heino Mägi, kellega meil olid sidemed - neilt palusime USAst saata meile tööjuhendid. Need olid uued, 90. aastal Peakonverentsil kinnitatud, samad, mis meil praegugi. Nimetus Juuniorid Misjonivabatahtlikud muudeti ümber

Rajaleidjateks. Misjonivabatahtlike nimetus oli ikkagi pärit väga militaarsetest aastatest ja ei tahetud võitluslikku nime. Võeti ülemaailmselt nimeks neutraalne Pathfinders. Esialgu me hakkasime tõlkima Askeldajate programmi ja selle raames õpetasime ka lapsi, kuigi vanuse järgi oleks pidanud nad juba kaugemal olema. Nüüdseks on need materjalid kõik tõlgitud, kuigi omal ajal oli mure, kuidas me sellega hakkama saame, kuna meie inglise keele oskus polnud sellal nii hea nagu praegu. Jagasime materjalid omavahel ära, neid oli 305 lk: RL klasside esimene osa (Sõber, Seltsiline, Uurija), teist osa sama palju... Eesmärk, moto, reeglid on täna täpselt samad, mis olid JMVdel.

1994. aastal tegime esimese RL töö tutvustamise. See oli Piusal. Kohal oli 44 last ja 17 täiskasvanut. Rein Käsk oli siis noortejuht. Esimestes laagrites õpetasime lastele praktilist: terviseõpetust mina, liiklusohutust (rattasõitu) Taavi Käsk, laule Marjam Kalmus ja Ellen Uuk (Suits), toiduvalmistamist õpetas Kristi Kivit (Kogerman), joonistamist Anne Jaama, linde tutvustas Lembit Uuk, matkatarkusi Märt Pärna, Piret Hirv õpetas RL ideaale. Mäletan veel Karin Lukku ja Helin Kivitit (Kalmus), Triinu ja Joosep Tuvi, Kaarin Lukku, Ellen ja Valdek Uuki, Olev ja Lembit Uuki, Angelika Tohvret (Käsk). Muidugi Valli ja Vahur Lips - Edna vanemad, nii et päris üksi ma ikkagi omavanuste hulgas polnudki. Lapsed täitsid Sõbra klassi nõudeid ja mõned tegid juba esimesi katseid. Andsime välja esimesed Askeldajate märgid, mida tegi vend Noginovski oma siiditrüki meetodil. Esimene laager oli nädal aega nagu praegugi, ent toidud tegime lõkke peal ja mina leian, et nii oleks õigem praegugi. Põhimõtteliselt peavad rajaleidjad õppima toidutegemist ja kõike eluks esmavajalikku.

Laulud olid meil sellised: "Vulisedes väike oja", "Võtkem Jumalale laulda", "Jumal on arm ja heldus", "Olen noor, küll on hea, et ma murest ei tea", "Õnnelik süda, kes nooruse päevil", juunioride hümn: [laulab] "Me juuniorid oleme, rõõmulaule laulame..."

Siis leidsime 1995. aastal omale praeguse juhi Karin Luku. 1995 oli laager Piusal ja

eesmärk oli üle vaadata aasta jooksul õpitu ning tutvustada Seltsilise klassi nõudeid. Piiblit õpetasid Marjam ja Rein Kalmus, Ülo Pärna, Olev Uuk; mõõgadrilli Angelika Tohvre ja Kaarin Lukk; lugemiskursusest tehti kokkuvõte. Osavõtjaid oli 102, neist 77 lapsed. Kokku anti 517 märki.

Meie varasemad laagrid (aastad 1930-1940) olid misjonilaagrid, mitte päris rajaleidjate omad; koos läksid kõik: laulukoor, noored, juuniorid. Magasime lakas ja küünis, tegime tööd ja pidasime koosolekuid, käisime Ahjal ja Lootvinas rahvamajas, tagasitulekul Haaslaval. See oli selline misjonikäik, külastasime vanemaid koguduseliikmeid. Regulaarset laagerdamist nagu praegu ei olnud, sest noored olid suvel tööl - karjas, põllul. Näiteks kui oli ristimine Vasula järves, läksime kõik Tartust jalgsi mööda Narva maanteed välja ja laulsime tänavail. Sellist asja võiks praegugi teha. Teile, noored, soovitan meenutada seda, mis oli laagrite esimestel aastatel - usun, et see on meile kõigile südamelähedasem."

Mõnele inimesele algas laager juba kaks nädalat enne, kui kõik umbestäpselt 120 osavõtjat pluss külalised kohale jõudsid. Perekond Kaasenit abistasid Mairo ja Siim Tartust, Ilmar ja Aimar Võrust.

Rael Võrust:

Paar nädalat enne laagrit mõtlesin, kust küll saada kokale abilisi. Probleeme oli ka bussi leidmisega, kuid tänu Taevaisale saime kõigega napilt mõned päevad enne algust hakkama.

Hoovis käis meeletu katsetamine: kahe suure puu vahele tõmmatud Borneo Isild. Kas laagris saab ikka seda teha? Mõni läheb juba õige kiiresti üle. Aga miks peaks action’it tegema?

Pühapäeval oli laagrimööbli jaoks lattide toomine. Mulle tundus, et sai vähe. Mehed olid siiski liialt väsinud, et uuesti metsa minna. Õhtul saabusid söögid. Tuli välja, et eelmise laagri kokk oli lao võtmetega lihtsalt koju jalutanud.

Esmaspäeval oli väravate püstitamine. Traktor aga ei töötanud nagu vaja. Esiots pidevalt kõrgel õhus. Süda tükkis saapasäärde.

Teisipäeval hommikupalvusele ma ei jõudnudki: köögis vaja üht-teist. Läheb laagrimööbli tegemiseks. Lapsed püüavad hoolega.

Neljapäeval oli ülikiire töökodade ja õpetajatega.

Reede algas hirmus vara, turupäev ju, vaja küpsetada vahvleid. Hommik, kui jõudsin hommikupalvusele, aga kahjuks ei leidnud kõiki lapsi sealt, niisiis telkide juurde! Mõni neist magas veel rahuliku und. Piiblitunnis käidud ja kohe taas küpsetama. Tahtsin väga jõuda riviõppusele. Kahjuks ei jõudnudki. Ikka vahvlid ja vahvlid. Leila ja Liisi teevad küsimused Võru tutvustamise õhtu kohta. Natukene ka võru keele õppimist. Nii see õhtu tüdrukute teha jääbki.

Hingamispäev. See päev on juba tõeline rahupäev, kõik on möödas.

Pühapäev. Kõik on läinud, korjan veel prahti platsilt. Nii tühi on kõik. Oleks vaid meeles nüüd kõik kokkulaenatud asjad õigel ajal tagasi anda. Siis on kõik.

Esipäevist meenusid osalejaile enim maastikumäng ja orienteerumine. Minu jaoks oli kuidagi kummastav esmakordselt orienteerumine vahele jätta… Usun, et need lapsed, kes praegu pelgavadki üksi kaardiga metsaminekut, teevad seda aastate möödudes rõõmuga. See kümneaastane traditsioon on kuidagi asendamatu. Muidugi oli lõbus kaameraga põõsas piiluda ja muiata, kui erinevaist suundadest võivad sama raja tegijad ühele punktile läheneda. Nalja tegi ka üle kraavi hüppajate pildistamine - nii mõnigi oli nõus loovutama kallid võistlusminutid, et korduvalt edasi-tagasi hüpates püüda pildile jääda.

Helin Tartust:

No nii, seekordne RL laager juba jällegi läbi saanud ning tahetakse igasugu kokkuvõtteid ja muljeid ja mida veel... Aga miks ka mitte, laager oli ju hiilgama vahva! Vähemalt mulle meeldis, eks teised räägivad enda eest. Kõigepealt, puulusikate tegemine on ütlemata tore töö. Aega sellega läheb, aga kui lõpp juba lähedal, siis on ilus vaadata küll, mis tavalisest puuhalust välja meisterdatud. Mina laagris enda lusikat päris valmis ei jõudnudki, nimelt pidin lihvima seda kodus, aga valmis sain ja nüüd ripub see kenasti kapi küljes. Lausa lust vaadata! Aga lisaks puulusikatele sai teha veel ka pannilabidat ning kadakast võinuge ja kes kohe eriti tubli oli, see võis ka juhendaja Vello käe all meisterdada midagi hoopis põnevamat, näiteks paati. Järgmine aasta, kes veel teinud pole, proovige kindlasti! Nii. Ise ma jõudsin veel sellisesse põnevasse kohta nagu viltimine-vanutamine. Seal anti meile kätte värviline vill, seep ja soe vesi ning plötserdamine võiski alata. Kõigepealt pidime valima villa ning siis hakkasime erinevaid kihte n.-ö kokku seebitama. See võttis päris kaua aega. Ikka seepi ja vett ja seepi ja vett ning nii tunnikese pärast võis juba midagi riide moodi asja näha. Pealtnäha natsa nüri töö, aga eks iga asja annab lõbusaks muuta. Kuidas täpsemalt, seda küsige nende käest, kes veel tegid. Tegelikult oli laagris veel hästi palju põnevaid tegevusi ning võistlusi, aga eks nendest räägivad juba teised!

Kaspar Tallinnast:

Ma olen varem sõitnud just selsamal jõel eelmise aasta laagris. Algul ma arvasin et mis see ikka on, eelmisel aastal sai ju kuiva jalaga sõidetud. Mis siis seekord raskem peaks olema. Pärast seda, kui nägin just meie ees vettekukkunud sõitjaid, hakkas korraks natuke kõhedam, aga see oli ainult korraks.

Kanuukaaslastega sain hästi läbi. Õnneks meie kanuu vette ei käinud. Instruktorid algul lugesid sõnad peale ja kui midagi juhtus, aitasid kohe. Sõit oli lõbus, eriti see, kui Kertu pabistas, et ta vette ei kukuks. Kõige keerulisemad kohad olid seal, kus mitu kanuud ühte kohta kinni jäid.

Loodusvaade oli seal küll viimase peal: puud-põõsad vee ääres, liivapaljandid, kõrge roheline muru jne. Tahaksin kindlasti ka järgmisel aastal kanuuga sõita, kui just veesuuski ei tule.

Mattias Kuressaarest:

Orienteerumine läks sel aastal mul päris hästi, vaatamata niisketele oludele ja tühjale kõhule. Suutsin süveneda igal oma sammul ja samas kiiresti edasi liikuda, mis minu puhul on erakordne. Algul oli plaanis rada lihtsalt läbi lonkida, aga ma tahtsin kiiresti tagasi jõuda ning võimalikult kiiresti sööma minna. Ja ilmselt tagas see ka kolmanda koha, paremat tulemust ma endalt ei lootnud.

Esmaabis ma praktiliselt midagi ei osanud, liiga keerulised küsimused olid võib-olla. Ega ma sinna esikohta ei läinudki jahtima, see oli rohkem nii lõbu pärast. Kõige keerulisem oli arvatavasti see, kui pidi inimese õigesse asendisse panema, ma täpselt ei saanudki aru, mis tal viga pidi olema, aga käsi oli vaja panna kuhugi pea alla ja nii-öelda kannatanu pidi olema külili... Nendest teadmistest muidugi ei piisanud, et saada rohkem kui neli punkti, üldse kokkuvõttes. Uusi teadmisi ma juurde küll ei saanud, aga see-eest tuli mõni asi uuesti meelde.

Markus Kuressaarest:

Laagri toit oli väga hea, vähemalt, ketšupit sai ka ikka, ainus, mille kallal nuriseda, on see, et teed olid väga magusad, aga suur tänu kokkadele! Kõige paremad olid muidugi koogid ja praekartulid! Maastikumäng oli suhteliselt hästi korraldatud, sai teha erinevaid asju ja palju luges meeskonnatöö, mis meil sujus väga hästi. Jõest üleminek valmistas mõningatele raskusi, aga minu arust oli see kerge ja lahe. Liivavall, mida mööda pidi pärast üles ronima, oleks võinud ka kõrgem olla. Õunavarastamise koht oli ka liiga lihtsaks tehtud, Ilmar oleks võinud ikka rohkem ringi vaadata, mitte ühte tiiru teha ja rohu kasvamist jälgida, aga siis poleks väiksemad hakkama saanud. Huvitav oli ikkagi! Orienteerumine oli suhteliselt märg, mõni punkt oli raskem, aga üldiselt kergelt leitavad, õnneks oli ka natuke metsmaasikaid ja põldmarju, mida sai süüa, kui igav hakkas, natuke toored, aga mis sest, kasvav laps peab ju sööma...

Gert Rakverest:

Selleaastane rajaleidjate laager oli minu jaoks eriliselt huvitav, kuna ma ei ole viimased kaks aastat käinud. Tehtud oli huvitavaid muudatusi ja leitud uudseid lahendusi näiteks laagrimööbli valmistamise koha pealt või siis näiteks oli lisatud täiesti uus n.-ö tegevus nimega katapuldisõda. Võistlus koosnes mitmest etapist. Alguses anti igale võistkonnale mudelid, mille järgi oskaks katapulti ehitada, seejärel meisterdati "sõjamasinad" valmis, tehti proovilasud ja võeti uuesti juppideks. Samal ajal kui meeskonnad valmistusid võistlusteks, täitis osa rahvast veepomme, mida hiljem kasutati laskemoonana, iseenesest kujunes ka see õhupallide veega täitmine omamoodi lõbusaks ürituseks, sest ega te siis arva, et kõik pallid ka võistlusteks kohale jõudsid. Kui siis lõpuks pallid täis ja katapuldid proovitud ning lahti võetud, kogunes rahvas suurele muruplatsile, kus seisid võistkonnad, igaüks oma lahtivõetud katapuldi juures, ja kaasaelajad nende ümber. Siis tuli puudevarjust välja "laagri kuningas", Balti uniooni noortejuht ja laagri peakorraldaja David Nõmmik, riietatuna valgesse ja peas turban. "Kuningat" saatsid 4 põlevate tõrvikutega "ihukaitsjat", kõige ees puhvis soenguga kuninga ülemteener, Aldar Nõmmik, ja kõige lõpus võistluse kohtunikud Kärt, Part, Gert ja Triinu. Seejärel tehti rongkäik kogu laagrirahvaga ümber võistlustandri, kuningas soovis kõigile meeskondadele eraldi edu, andis pidulikult kätte võistluses vajamineva mõõdupulga ning istus siis oma troonile põnevat laskevõistlust jälgima. Siis toodi kohale autod, mis valgustasid võistlusplatsi ja nii ta lahti läkski. Esimeseks punkte andvaks osaks oli katapuldi kokkupanemine, selle võitis Võru. Sealt edasi läks laskevõistluseks, mida pikka aega juhtis Tartu oma jahmatavapanevalt pika viskega, mille siiski suutis ületada vaid väikese vahega Tallinn. Tugevat aktiivsust näitasid üles ka pealtvaatajad ja nii kujunes üritus väga meeldejäävaks. Lõpptulemusena tehti kokkuvõtted kolmes kategoorias: kiirus ülespanemisel, viske kaugus ja viskemasina vastupidavus, mis kõik andsid teatud arvu punkte. Tekkis ka väike arusaamatus võistluse lõpus, kuid tänu korraldajate kiirele otsustusvõimele sai asi sõbralikult ja ausalt lahendatud. Tulemustega võib igati rahule jääda, sest lõppseis oli väga tasavägine, nimelt 1.-3. kohta jäid jagama Tartu, Tallinn ja Võru, kokku oli 5 võistkonda.

Kuid oli ka loomulikult vanu ja traditsioonilisi asju, nagu näiteks maastikumäng. millele andsid särtsu kontrollpunktid: köielkõnd üle jõe ja "laserrada", mis kujutas endast puude vahele risti-rästi tõmmatud nööre, mis moodustasid raja, mille pidi läbima nööride vastu minemata. Oli ka luurepunkt, milles üks meeskonnaliikmetest pidi hiilides ära tooma ämbrist õuna, mida valvas valvur. Loomulikult ei puudunud ka teadmiste punkt, kus Helin küsis erinevaid küsimusi taimede, loomade ja koguduse ajaloo valdkondadest, kahesõnaga, teadmiste punkt. Oli ka ragulkapunkt, kus tuli tõestada ka silma ja käe täpsust, lastes ragulkaga majaseinal asuvat märki. Viimase punktina tuli lahendada ristsõna ja siis jalgadele valu anda ning finiši poole liduma panna. Seal ootas kõiki võistkondi sõbralik Kärt stopperi ja pliiatsiga ning pani kirja lõpetamise aja. Kuigi mängu käigus tuli ette ka mõningaid arusaamatusi ja kõik ei läinud nii nagu plaanitud, oli see laagris osalejatele lõbus ja ka natuke võistluspinget pakkuv üritus, sest lõpuks pandi ju ka üles kahes arvestuses väljajoostud tulemused. Seega, laager oli tore, hea oli jälle näha nii vanu tuttavaid kui ka mitmeid uusi nägusid, mis on mõneti isegi rõõmustavam. Soovitan kõigil järgmine kord ise kohale tulla, et asjast ikka täit naudingut saada.

Rein Võrust:

Kirjed päevikust

Kolmapäev, 30.06

Lapsed lähevad rõõmsasti orienteeruma, meie aga vanaisaga metsa katapultide jaoks materjali varuma. Jõudnud oma näidiskatapuldiga ühele poole, näen esimest pessimisti, kes kahtleb ürituse kordaminekus. Hetkeks poeb kahtluseuss minugi südamesse. Aga siis, koos pilve tagant välja tuleva päikesega tulevad nemad, näod naerul, käes tööriistad ja südames soov midagi huvitavat teha. Hetkega muutub meie siiani nii vaikne õu tõeliseks tööplatsiks. Imestame vaid Raeliga, kuidas nii lihtne asi, kui on see katapult, võib lapsi innustada ja ühte liita.

Neljapäev, 01.06

Puutöö-õpetajale materjal ja tööriistad. Köiepunujale nöör ja aparaadid, ise aga linna

kunstiõpetajale järele. Ei suuda end tagasi hoida puutöö-osakonnast. Pisut õpetust ja osavate käte all valmib imekena pannilabidas. Päev möödus suurepäraselt Tänu Taevaisale. Reede, 02.06

Järjekordselt olen ajahädas. Ilmar tuleb appi, tuues lõkkepuud. Asun hingamispäevaks dekoratsiooni valmistama. Ideest innustatuna kahlan läbi märja rohu, otsides kõikvõimalike lilli ja mittelilli. Keegi möödamineja tunneb vist mulle kaasa ja pakub abi. Lasen tal seda teha.

Dekoratsioon on valmis.

Hingamispäev, 03.06

Davidi kõne sisendab rahu ja lootust Jumalas. Seda ma just vajangi.

Pühapäev, 04.06

Kurvalt jääme järele vaatama lahkuvatele rajaleidjatele. Lapsed ütlevad: „Neid laagreid võiks olla tihedamini!” OLEME NÕUS.

Vello Kuressaarest:

Olin rajaleidjate laagris esimest korda, siiani oli ettekujutus ainult videote ja juttude põhjal. Tegelikkus ületas kõik positiivse ettekujutuse. Minul tuli olla juhendajaks puutöökojas, kuhu tulid kõik, kellele meeldib puit ja sellest midagi luua. Et oleks kergem valikuid teha, olid ka mõned lihtsamad näidised, mille hulgast võis valida jõukohase töö. Teha sai kadakast võinuga, pärnast kulpi või lusikat ning pannilabidat. Kõik väga vajalikud ja praktilised asjad. Tööriistadeks olid kirves, nuga, lusikanuga ja viimistluseks liivapaber.

Oli nii poisse kui tüdrukuid. Oli neid, kes olid enne tööriistu kasutanud, kui ka neid, kes said oma esimese kogemuse noaga töötades siin. Kõige toredam oli näha, kui suure huvi ja rõõmuga oldi töö juures. Mõnel õnnestus paremini, teisel mitte. Tähtis oli see, et sai oma kätega midagi luua. Suurima üllatuse valmistas üks väike tüdruk, kes ütles, et ta pole enne midagi noaga puust teinud. Siin voolis välja väga ilusa võinoa. Loodan, et kõik, kes seal tööl olid, said meeldiva kogemuse puutööst, tööst, millega oli tuttav Jeesus oma lapsepõlves.

Margus Tartust:

Möödunud laagris oli palju ilusat! Linnainimesele on eriline vaadelda loojangujärgset udu tekkimist jõel ja imetleda karjääri lähedal metsas jaaniusse. Vaadata suure värvilise kuu tõusu madala metsa kohal, kuulata vaikust ja hingata seda suurt rahu, mis võtab maad siis, kui väljas juba päris pime on. Lisaks rõõmule, mida pakkus vahva ümbruskond ja kõik toredad inimesed, jäid teistest enam meelde öine katapuldisõda ja pikk päev jõel koos laste ja kanuudega. Jõevesi oli võrreldes möödunud aastaga märksa kõrgem ja vool kiirem. Õnneks ka soojem, sest ümberminejaid kogunes kokkuvõtteks rohkem kui aasta varem. Juhtus nii, et kuivalt tulid tihti peale tagasi just need kõige pisemad, samal ajal kui vilunumad oma sõiduki liigsest agarusest juba esimese käänaku juures kummuli keerasid. Ka juhendajatel endil õnnestus korra vahetult peale ohutus- ja sõidutehnikajutluse pidamist oma alus esimese ettejäänud puu juures põhja ajada. Kanuu veest tühjendamine ja ümberkeeramine käis aga sedavõrd kähku, et hetk hiljem meile järele jõudnud lapsed isegi ei aimanud, mis just oli juhtunud. Erinevalt kanuusõidust oli katapuldisõda programmis esmakordselt. Juba nädalaid varem sai isekeskis vaieldud selle riistapuu ehituse üksikasjade üle. Plaanipidamisest oli kindlasti kasu, aga kuna meist keegi midagi sellist varem ehitanud polnud, tuli terve rida ettenägematuid probleeme lahendada jooksvalt. Eriti vahva kogu turniiri juures oli võistkondade meeskonnavaim ja organiseeritus. Kusjuures neis "meeskondades" olid tüdrukud vähemalt sama südamega (aga ka kirveste-saagidega) asja juures kui kõik poisid pisikestest keskealisteni välja. Katapuldid ehitati valmis, testiti ja lammutati siis jälle tükkideks, et pimeduse katte all auväärt kuningas Davidi jalge ees jälle kokku panna. Viimaks tuligi kuningas oma suursuguses rüüs väärikal sammul, saatjaskond tõrvikutega kannul. See, millise kiiruse ja täpsusega tema käsu peale heitemasinad laskevalmis seati, teeks au igale vana aja sõjaväele. Katapuldid meeldisid maaomanikule koguni sedavõrd, et need ainsana heinamaale toimunud üritust meenutama jäid.

Heldi Põltsamaalt:

Tänavune laager jättis väga head mälestused ja kogemused. Eriti oli tore neljapäev, sest sel päeval sai osa võtta töökodadest. Ise võtsin osa klaasimaalist, vanutamisest, kanuuretkest ja köie valmistamisest. Kuigi tegin klaasimaali esimest korda, hakkas see mulle kohe meeldima. Vahva oli klaasile pilti joonistada. Selleks tuli tuubist ühtlaselt pigistada ainet, millega tegid kujundid valmis ning siis klaasivärvidega need seest ära värvisid ja lõpptulemuseks oli kirkavärviline pilt, mis päikese käes toredalt sätendas. Ka köit valmistasin esmakordselt ning see oli samuti meeldiv kogemus. Lisaks praktilisele oskusele sai ka teadmisi köite liikidest, nende tugevusest, kasutusalast ja paljust muust kasulikust. Vanutamises sai käed nii puhtaks, nagu enam tükk aega pole olnud. Vee ja seebi abil tuli kolmekihiline villakiht, kuhu võisid heidest ja lõngast soovikohase pildi meisterdada, vanutada täiesti tasaseks. Ärevaid hetki sai aga kogeda kanuusõidus, kus oli oht ümber käia. Õnneks piirdus minu kanuuretk ainult märja varrukaga. Kõik need töökojad olid ülivahvad ning suur tänu kõikidele juhendajatele!

Hingamispäeval toimus mõõgadrill, kus sai näidata oma oskusi piiblikirjakohtade ülesotsimisel. Võisteldi rajaleidjate ja juhendajate arvestuses. Kui hakati selgitama rajaleidjate parimat, siis võeti rajaleidjad klasside järgi gruppidesse, kust siis teatud arv edasi pääses. Lõpuks jäid omavahel esikohta selgitama kolm noort. Eriti tublid olid pukalased, kes kaks kohta sellest kolmest endale võtsid ja siis olin veel mina. Eks ma siis kogemata võitsingi. Ka juhendajad võistlesid osavalt ning konkurents oli väga tugev. Väga tore oli võistluse lõpp, sest Helin ja Kalle leppisid kristlikult viiki. Kõik osavõtjad olid ääretult tublid, sess julge pealehakkamine on juba pool võitu.

Aitäh kõikidele inimestele, kes selle laagri nii vahvaks ja toredaks muutsid ning jään kannatamatult juba järgmist rajaleidjate laagrit ootama!

Maarit Pärnust:

Nagu igal eelnevalgi aastal oli iga päeva vaimulikuks tegevuseks hommikune piiblitund. Arvan, et see oli ühtmoodi huvitav nii lastele kui täiskasvanutele. Rääkis ju David Nõmmik teemadel, millest varem pole räägitud. Esitlusele andis värvi emotsionaalsus ja kaasahaaravus. Mulle ja arvatavasti ka ülejäänutele kuulajaskonnast jäi nendest piiblitundidest kõige eredamalt meelde kolm sõna: looda Jehoova peale.

Kahel päeval olid piiblitunni korraldajateks teejuhid. Esimesel korral olid nad "palganud" enda eest kõnelema Arli ja Laine, kes rääkisid tarkusest. Teisel korral esindas teejuhte Aldar ja teemaks oli "Miks õelad laiutavad?". Kuna teemat sai hästi siduda lõpuajaga, siis oligi see etteaste rohkem lõpuajast. Ettekanne oli lühike, konkreetne ja südamest tulev.

Arvan, et rajaleidjaid pani mõtlema selline sõnum omaealise suust nii tõsisel ja vajalikul teemal. Hingamispäev oma traditsiooniliste tegevustega oli loomulikult vaimulikum kui eelnenud arginädal. See päev oma soojuse ja sõbralikkusega pani laagrile ühtlasi ka punkti.

Anu Kuressaarest:

Seekordses laagris oli viimane lõkkeõhtu hästi õnnestunud. Mulle meeldis, et inimesed ei kiirustanud koju, vaid tahtsid veel koos olla. David Nõmmik oskas õhtut hästi juhtida, räägiti laagrimuljetest, tunnistati oma läbieludest ja lauldi. Laager lõppes ilusti ja pidulikult.