RL 2006

Laager toimus Vana-Koiola külas. Avamine algas kell 18.00. Lipu juurde kogunemises ületasime eelmise aasta rekordi - suurem osa rahvast jõudis kohale alles 12 minutit pärast pasuna puhumist. Loeti ette laagri reeglid ning rajaleidjad ütlesid moto, tõotuse ja eesmärgi. Peale seda tuli õhtusöök. Vahepeal käisid veel paljud ujumas. Lõpuks algas õhtune tegevus. Kõigepealt mängiti telefoni, siis oli teatevõistlus ja viimaseks tegevuseks oli juhi järel jooksmine. See oli väga naljakas, sest võistkondade juhid viisid meid igasugustest põnevatest tulid kohtadest läbi. Näiteks Aldar juhtis meid liumäelt valelt poolt inimesed pasuna puhumise peale üles ja trepist alla. See ülesminek oli raske ja naljakas, nii mõnigi ei saanud sealt üles, sest jõud läks naermisele. Päeva lõpetas Ivo õhtupalvega. Kell 11 õhtul algas öörahu. Nüüd algas Kristjani valvekord, sest nii vara magada ei tahtnud eriti keegi.

Teisipäev

Äratus oli kell 7.30, aga mõned tõusid juba varem üles. Päev algas hommikuvõimlemisega ja lipuheiskamisega. Peale seda olid hommikupalvus ja hommikusöök. Kui tavaliselt tulid inimesed pasuna puhumise peale aeglaselt ja rahulikult kohale, siis söögijärjekord tekkis juba mitu minutit enne pasunapuhumist. Kui kõik olid söönud, algas piiblitund. Seal rääkisime otsimisest ja leidmisest. Rahvas jagati seitsmeks rühmaks. Iga rühm otsis Piiblist mõne loo otsimisest ja leidmisest ning luges selle koha ette või tegi teksti põhjal näidendi. Tehti näidendeid sellest, kuidas Elieser otsis Iisakile naist, Jeesus otsis Sakkeust ja tuvi Noa laevalt otsis kuiva maad. Kohe pärast piiblitundi hakkasid kõik linnad ehitama laagrimööblit ja laagrilinnakut. Päris palju sellest ajast kulutati ujumisele. Laagrilinnakute ehitamine jätkus veel pärast lõunasööki ja kestis õhtusöögini.

Võru linnak oli väga huvitav, see meenutas viikingilaeva, Tartus olid traditsioonilised lamamistoolid ja Haapsalu linnakus oli kõige magusam koht - jäätisekiosk. Siis algasid meistrivõistlused. Võisteldi aja peale sõlmede tegemises, puzzle kokkupanemises, taimede ja loomade tundmises, mõistatustes ning Piibli tundmises. Võistlused olid ägedad. Mõned leidsid ka nende kõrvalt aega ujumiseks. Päeva lõpus vaatasime filmi, kus igasugused köögiviljad rääkisid sellest, kui tähtis on vaenlase armastamine. Peale filmi laulsime Hanna-Liisale sünnipäevalaulu ja Ivo tegi õhtupalve.

Kolmapäev

Nagu tavaliselt, oli kell 7.30 äratus, siis hommikuvõimlemine ja ujumine. Lipuheiskamist kui sellist ei olnud, sest lipp oli heisatud enne hommikupalvust ja lipu juurde kogunemist. Tegime seal natuke rividrilli ja õppisime rivist ära minekut. Pärast seda olid hommikusöök ja piiblitund, kus rääkisime pattude andekssaamisest ja tervendamisest. Tänu Jeesuse ristisurmale saame ka meie oma patte andeks. Piiblitunni ajal pidi igaüks endale risti tegema. Neid oli igasuguseid. Kõige rohkem riste tehti rohukõrtest. Ja siis algas orienteerumine. Sõitsime bussiga ühe metsa äärde. Mina tegin D2 rada. Kõige raskem oli seal minu meelest kolmanda kontrollpunkti leidmine. Õnneks sain kokku mõnede teistega. Parim osa orienteerumise juures oli finišis istumine ja viimase kontrollpunkti juurest finišisse jooksjate ergutamine. Lõpuks, kui orienteerumine läbi sai ja buss meid laagrisse viis, läks suurem osa inimestest kohe ujuma, sest metsas jooksmine oli väsitanud ja pealegi oli väga palav. Kui ujutud oli piisavalt, sõime pooleteisetunnise hilinemisega lõunat. Kõige parem aeg oli peale õhtusööki, sest siis algas parveralli. Osalesid kümme linna. Selle võistluse võitis Võru. Kõige ägedam parv oli Põltsamaal. See koosnes kuuest balloonist ja nöörist ning „sõitjad" vedasid seda ujudes endaga kaasa. Peale parverallit oli veel õhtune tegevus, kus laulsime ja tegime õhtupalve. Siis oli rahval tund aega öörahuni ja kõik võisid selle aja jooksul teha, mida tahtsid. Mängiti kartulit, söödi jäätist, lobiseti, käidi ujumas ja niisama jalutamas. Kell 11 algaski öörahu.

Neljapäev

Ärkasime nagu tavaliselt 7.30 ja läksime hommikuvõimlemisele. See oli eriti äge. Kõigepealt pidime Karini auto, milles istus Madli, lipu juurde platsile lükkama ja siis võimlesime tema autost kostva muusika saatel. Pärast seda lükkasime auto vanasse kohta tagasi. Sellele järgnesid hommikusöök ja piiblitund. Seal rääkisime sellest, kui tähtis on olla kaitstud saatana rünnakute eest. Moodustasime veel kolm rühma. Iga rühm pidi oma kaptenile tegema kaitseriietuse. Esimene rühm tegi pesapallimängija kaitseriietuse, teine jäähokimängija kaitseriietuse ja kolmas ameerika jalgpalluri kaitseriietuse. Peale piiblitundi sai käia erinevates töökodades. Sõitsime kanuuga tiiru ümber järve ja Toomas õpetas aerutama ja tüürima. Värvisime viikingikilpe Reinu juhendamisel, aga kahjuks neid kilpe endale ei saanud, sest need lähevad Taani kuulsust koguma. Veel maalisime portselani, käisime ka sepa juures, kus tegime endale kaelarätihoidjaid. Selle tegemine võttis minul aega kaks ja pool tundi ning siis sain ma selle tänu sepa abile ka valmis, aga kahjuks jätsid paljud selle tegemise pooleli, sest see oli ikka päris raske ja üks noor meistrimees kõrvetas oma näpud tulisest rauast kinni võttes. Sai ka ennast proovile panna seinaronimises ning linnakute kaupa tegime pannkooke. Vahepeal oli veel lõunasöök ja siis töökojad jätkusid. Peale töökodasid ja õhtusööki algas triatlon. Võisteldi ujumises, kanuusõidus ja jooksmises. Peale täiskasvanute võtsid osa ka väiksemad. Vanematest osalejatest võitsid selle Allan (Jallai) ja Raivo (Kaasen) Võrust ning noorematest Oliver (Florea) ja Priit (Põldaru). Pärast triatloni tuli vaba aeg ning siis vaatasime filmi köögiviljadest, kes esitasid rumalate laulude TOP 10-ne. Seal laulis kurk oma juukseharjast, uba mereröövlitest, kartul laulis juustuburgerist. Lõbusad laulud olid. Lõpuks algas öörahu.

Reede

Äratus oli jälle kell 7.30 ning hommikuvõimlemine veerand tundi hiljem. Seekord laulsime kõigepealt hääle lahti ja hakkasime alles siis võimlema. Vahepeal oli hommikusöök ja siis piiblitund, kus rääkisime Taavetist ja Koljatist. Peale piiblitundi oli maastikumäng. Seal pidime paberitükkidest lause kokku panema, peidetud kirjakest otsima, ujuma, sõlmi tegema, ”kannatanule" esmaabi andma, salakirja lahendama, piiblisalme teadma, redelit ehitama, üksteist aja peale pudelist jootma, lõket tegema, labürinti seotud silmadega läbima ja pastakat niimoodi pudelisse panema, et see oli selja taha seotud. Mõned ülesanded olid üsna rasked. Peale maastikumängu oli lõunasöök ja siis hakati turupäevaks ette valmistuma. Turupäeval oli müügiks igasuguseid põnevaid asju. Võis osta endale võtmehoidjaid, mobiili-,

käekoti- ja patsikummikaunistusi, käia paadiga sõitmas, süüa pannkooke ja veel palju muud. Kõige rohkem läksid peale võrukate pannkoogid. Pärast turupäeva tuli õhtusöök. Lõpuks valmistusime hingamispäevaseks kontserdiks, mida juhendas Ruth, õppisime veel marssimist ja läksime peale õhtupalvet magama.

Laupäev

Seekord oli äratus kell 7.45 ja kõigi suureks rõõmuks jäi hommikuvõimlemine ära. Kohe pärast äratust tegime hommikupalve ja sõime hommikust. Pärast neid tegevusi algas piiblitund, mis toimus seekord gruppides. Rääkisime taevasest kohtust ja sellest, kuidas me peaksime elama, et taevasse pääseda. Jõudsime lõpuks järeldusele, et kui Jeesus ei oleks sellel kohtuistungil meie advokaat, poleks meil mingisugust pääsemisvõimalust. Pärast piiblitundi panime endale paraadlindi külge ja kaelaräti kaela ning läksime jutlust kuulama. Vahepeal oli kohale tulnud palju külalisi. Jutluses räägiti Thomas Alva Edisonist, kes leiutas igasuguseid asju. Neist tuntuim on elektripirn. Enda leiutiste kallal töötamiseks ehitas ta hiigelsuure tehase. Kord läks see tehas põlema. Edison oli hüüdnud: ,,Lapsed! Kutsuge kohe ema siia, sest tal pole enam kunagi võimalust näha teist sellist tulekahjut!" Hiljem ehitas ta terve tehase uuesti üles. Räägiti veel ka sellest, et millegi tegematajätmist vabandame me tihti igasuguste suvaliste asjadega. Näiteks palus üks mees naabrilt muruniidukit laenuks, aga naaber ei andnud, sest Londoni-Tallinna vaheline lennuk hilines. Kui mees küsis, et mis see lennuk siia puutub vastas naaber, et ega ei puutugi, aga kui ta muruniidukit laenata ei taha, siis kõlbab igasugune vabandus.

Peale jutlust oli paraadrivistus ja diplomite üleandmine. Siis tuli lõunasöök. Pärast lõunasööki ristiti Eevali Valb ja Hanna-Liisa Jallai. Neid ristis pastor Roland Lõhmus. Peale seda harjutasime mõõgadrilliks, mille võitis kolmandat järjest Heldi Kulp ja rividrill, mille võitis Helina Daniel. Pärast oli veel kontserdi peaproov. Kell 19.00 algas kontsert Vana-Koiola kultuurimajas. Rahvast oli saal puupüsti täis. Peale laulude loeti seal ka luuletusi ja Tallinna kogudus oli ette valmistanud ühe näidendi, mille eesmärk oli näidata, kui palju erinevaid inimesi käib kirikus. Peale kontserti oli veel õhtusöök. Siis tegime õhtupalve. Seejärel oli pidulik lipulangetamine. Selle austava ülesande täitsid kaks tublit spordipoissi - Allan ja Raivo. Lipulangetamises tegid nad kiirusrekordi. Lipunöör oli kuhugi kinni jäänud ja kui seda tõmmati, tuli lipp koos nööriga alla. Ülejäänud laulsid samal ajal rajaleidjate hümni ja püüdsid mitte naerma hakata. Hiljem, pärast laagri lõpetamist, ronis Taavi masti otsa ja pani nööri sinna tagasi. Kuna öörahu polnudki, laulsime me peaaegu kõik laulikus asuvad laulud läbi. Hiljem sõime pannkooke ja vaatasime filmi kuninganna Estrist. Magama läksime väga hilja. Mina näiteks läksin telki alles kell 1.00 öösel. Kuna olin nii väsinud, ei ärganud ma hommikul enne kella üheksat. Pühapäeva lõuna ajal sõitsime juba kodu poole ja laager oligi läbi. Aitäh neile, tänu kellele see laager toimus. Jääme ootama järgmise aasta laagrit!

Ly Kaasik on Rakvere SPA koguduse rajaleidja

Huvitavat infot

Toimumisaeg: 3.-8. juuli 2006

Toimumiskoht: Vana-Koiola küla, Põlvamaa

Osalejaid kokku umbes 130

Parimad tulemused:

Kolmapäev

Parveralli oli fun-üritus - kõige kiiremad ja vastupidavamad parved olid võrukatel.

Orienteerumine:

D1 Anna-Maria Toome, H1 Sander Kirschenberg

D2 Marleen Lobjakas, H2 Paul Kalmann

DE Eevali Valb, HE Ervin Dreiling

DV Birgit Maasing, HV Gunnar Oja

H3 Priit Toome

Neljapäev

Triatlon: ujumine-kanuusõit-jooks, kus kõik alad läbiti 2 liikmelistes võistkondades

10-12: Priit Põldaru, Oliver Florea

13-15: Rene Iliste, Kristo Ots

16 ja vanemad: Allan Jallai, Raivo Kaasen

Reede

Maastikumäng - võitis üks võrukate võistkondadest:

Allan Jallai, Olaf-Peeter Kirschenberg, Hanno Kanep, Hanna-Mary Kägra, Maarja Valb, Kristjan Kirschenberg

Hingamispäev

Ristimine: 2 tüdrukut Võrust Hanna-Liisa Jallai ja Eevali Valb

Rajaleidjate laagri rahvaküsitlus

Põhjus, miks tasub rajaleidjate laagris käia.
Kas said teada või õppisid midagi uut laagri jooksul?
Mis sulle laagris kõige rohkem meeldis?
Kas midagi sellist ka oli, mida järgmisel aastal võiks parandada või muuta?
Mõni huvitav seik (juhtum) laagrist?

Mairo Tutk (20), Tartu

Saab sõpradega, keda pole terve aasta näinud, koos olla, saab oma suhet Jumalaga paremaks muuta, kui seda tahta, hea puhkamisviis.
Mmm, ma ei tea, seda võib-olla, et korraldada ei ole kerge.
Need vahvlid, mis Arli tegi.
On küll, korralduses just palju, minu arvates.
Mulle meeldib üksinda orienteerumise kontrollpunkte kontrollimas käia, väga meeldejääv jalutus.

Heilike Vähi (17), Põlva

Rajaleidjate laagris tasub käia, sest seal on alati tegevust ning igav hakkab vaid tõeliselt igavatel inimestel. Kusjuures tegevust on nii neile, kes armastavad sporti teha (maastikumäng, triatlon, orienteerumine), kui ka neile, kes pigem lahendavad mõistatusi või teevad näputööd. Igal aastal tuleb laagrisse ka uusi inimesi, kellega sõbraks saada. Juhendajad on ka selles laagris tõeliselt toredad ning head sõbrad, kelle juurde alati oma muredega minna võid. Kui sellest laagrist täiega osa võtad, kasvad kindlasti nii füüsilise kui ka vaimuliku poole pealt. Alati on huvitavad piiblitunnid ning laupäevased õppetükitunnid on kaasahaaravad.
Algul ei tule nagu isegi eriti meelde, sest nende uute teadmistega kipub vahel ikka nii olema, et justkui ei märkagi, et oled targemaks saanud. Ausalt öeldes pean tunnistama, et kanuuga ma küll vist enne polnud sõitnud või vähemalt ise mõlaga vehkinud. Ja laupäevases jutluses oli küll igasugu uusi huvitavaid fakte.
Seda meeldivat oli nii palju, et kõige rohkem, mis meeldis, raske öelda. Tore oli see, et laager oli Põlvamaal kauni järve lähedal. Rannas käis ka palju sõpru, kelledest üks sai ka Võru laagerdajatega väga heaks tuttavaks. Ja kohalikega võrku mängida oli super. Aga kõige parem oli vist ikkagi see, et kui liiga palavaks läks, sai ennast järves maha jahutada ning pärast päikese käes lebotada. Muidugi ei mäleta ma ka, et kunagi oleks laagris olnud võimalus internetis käia.
Sellest oli kahju, et kruuse ei jätkunud kõigile ning paljud pidid leppima teiste värvitud kruuside imetlemisega.
Minule jääb ikka see meelde, kuidas me ei leidnud orienteerumisel eelviimast punkti ülesse. Võtsime siis viimase punkti ära (kuigi nii ei tohiks teha) ja siis otsisime eelviimase ka ära. Mul Allaga olid kõik punktid käes ning hakkasime siis umbes finiši poole jooksma, kuid panime natuke mööda. Siis kuulsime finišist hõikumist, taipasime, et olime ikka väga suure ringi teinud, aga õnneks jõudime siiski kohale.

Kärt Vahtramäe, Tartu

Rajaleidjatel kindlasti sõprade nägemine ja selline... tegus laager. Juhendajatel... ma arvan, et tuleb lapsepõlv meelde… Ei, tegelikult on ju lahe, kui midagi, mille nimel oled vaeva näinud, teistele rõõmu pakub.
Mõnus, et nii palju (ja nii mõnusat) rahvast tuli. Ja mõnus, et marssimise finaal eelmiste aastatega võrreldes palju tasavägisem oli. Ja siis veel, et triatlon toimus…
Oh, alati on ju. Teate küll... mina ja minu suur korraarmastus RL laagrites...
Ervin oma "Pathfinders, attention"-"WHY?" -ga…
Reede hilisõhtused ettevalmistused viimaseks päevaks ja see, kuidas Tom kitarri ja Aldar noodid tõi ja selle aja veidi rõõmsamaks muutsid.

Helina Daniel (15), Põltsamaa

Põhjuseid on minu meelest väga palju. Kindlasti saab sealt palju oskusi juurde, laieneb silmaring, tulevad uued ideed, mida järgmise aasta jooksul realiseerida. Tuttavate ja sõprade read tihenevad, võib osaleda erinevates üritustes (orienteerumine, maastikumäng, erinevad individuaalsed võistlused). Kindlasti aitab laagrites käimine ka suurendada ühtekuuluvustunnet teiste rajaleidjatega, saadakse aru, et oleme ju kõik ikkagi n.-ö üks suur-suur pere.
Sain teada mitmete erinevate taimede nimed, õppisin vahepeal äraununenud Piibli sisukorra uuesti pähe. Laagri lõpuks teadsin, kus asub Iiobi raamat, millega mõõgadrillis 2 korda nööri taha jäin... Ja muidugi sain ka uute sõprade nimed selgeks.
Kõige rohkem meeldis mulle maastikumäng, ma ei tea, miks, aga võib-olla ka sellepärast, et ma sain sel aastal seal suht palju mässata (labürint kinniseotud silmadega, redelil turnimine jne). Teised üritused olid samuti lahedad. Mida rohkem mässamist, seda ägedam on.
Igal aastal on olnud suht pikalt see linnakute rajamine. Põltsamaa, väike linn, nagu ta on, sai enda ehitisega (väike kolmnurkne nõudekuivatusrest) hakkama umbes poole tunniga. Aega jäi meil üle ikka päris kõvasti. Kui linnakute ehitamisega on varem valmis saadud, võiks olla mingi tegevus, milles saab kaasa lüüa, et igav ei oleks. Veel peaksid ikka kõik rajaleidjad võtma osa hommikuvõimlemisest.
Mulle meeldis see, kuidas me orienteerumiselt saabusime: pooled punktid olid veel korjata, kui me ära eksisime (mina ei saanud juba ammu aru, kus oleme, aga ikka mingi 4-5 punkti otsisin alguses ise üles). Meid oli koos 5-7 isikut. Ei viitsinud enam kaugelt punkte võtma minna, janu oli ka tappev.

Otsustasime siis tagasi finišisse minna. Vahepeal ühines meiega veel rahvast, nii et meie seltskond kasvas. Päris lõpus, kui olime kohale jõudmas, võtsime kolonni ja marssisime rongina + rongihäält tehes lõpujoonest üle. Minu arvates oli see marunaljakas. Veel naljakam oli aga see, et järgmine päev kohtade tabelit vaadates nägin, et kõik teised meie "rongis" said disklahvi, aga mina sain kuuenda koha! See oli küll meeldiv üllatus. Kõik võistlused võiksid sellised olla, et vajaminevast teed poole ära ja saad koha kätte. Ok, ega siis nad mind nii kah jätnud, järgmine päev oli mul kah disklahv.

Hanna-Liisa Nõmmik, Valga

Sest seal näed vanu sõpru ja seal saab õppida uusi asju tegema.
Jah, ma õppisin nöörredelit tegema, kanuuga sõitma jm.
Maastikumäng oli kõige lahedam.
Ma arvan, et laager oli hea ja midagi ei ole vaja muuta.
Üks ägedamatest juhtumitest oli päiksepõletuse saamine. See oli valus, aga lahe!

Theodora Nõmmik (8), Valga

Siis saad rajaleidjaks.
Ma õppisin pannkooke tegema, kilpe tegema, natuke taimi tundma ja mõistatusi lahendama ja marssima.
Mõistatuste lahendamine ja orienteerumine.
Ei ole.

Kogus Helis Ust