RL 2007
Ly Kaasiku päevik
Esmaspäev
Selle aasta rajaleidjate laager toimus juba teist korda Vana-Koiolas. Laager pidi algama kell 18.00, aga tegelik algus oli 18.10. Eelmise aasta rekordit, 12 minutit hilinemist, seekord siiski ei purustatud. Kõigepealt tegi Kärt kõigi raja-leidjatega rividrilli. Pärast seda loeti ette eesmärk, tõotus ja moto. Ivo tuletas meelde laagri reegleid ja tegi palve. Siis heisati lipp. Sellel aastal said selle au osalisteks Cäroli Tallinnast ja Olaf Pärnust. Hiljem oli natuke vaba aega. Seda sisustati peamiselt ujumisega ja telkide püstitamisega. Suur osa rahvast kogunes juba varakult söögijärjekorda, mis oli mõne juhendaja sõnul üks vähestest kohtadest, kuhu jõutakse õigeaegselt.
Kell 21.00 algas tänase päeva kõige lõbusam osa – tutvustused. Paljud linnad olid selle teinud väga huvitavaks. Eriliselt jäid meelde Võru, Põltsamaa ja Pärnu. Võru näitas seda, missugune tuleb sellel aastal maastiku-mäng. Punktid olid ujumine, taimede tundmine, trossisõit, tulekiviga lõkke süütamine ja labürint. Põltsamaa rajaleidjad, kes olid lõpetanud Teejuhi klassi, said ühe päeva olla veel väikesed. Helina, Heldi, Tiina ja Älis laulsid lõbusa, teemakohase laulu ja tulistasid lõpuks pealtvaatajaid veepüssidest. Pärnu näitas, mismoodi rajaleidjad sellest linnast laagrisse tulid. Kahjuks ei teadnud Aimar alguses, kuhu minna. Valdur vedas Maie kohale ratastooliga, üks rajaleidja tuli kohale autoga ja suurem osa sõitis bussiga. Bussi peale võeti ka Aimar, kes saigi lõpuks laagrisse. Päev lõppes õhtupalvega, mille tegi Ivo. Enne öörahu jõudsid soovijad veel ujumas käia.
Teisipäev
Tänane päev algas äratusega, mis võrreldes eelmise laagriga oli hilisemale ajale nihkunud. Paljud olid juba enne üleval. Natuke pärast kella 8 tegime Evrika juhendamisel hommiku-võimlemist. See koosnes igasugustest venitusharjutustest ja jooksmisest. Pärast seda läksid peaaegu kõik ujuma, sest ilm oli väga palav. Oleks tahtnud veel kauem vees olla, aga hommikupalvusele pidi ka jõudma. Mul oli veel kiirem, sest täna olid köögitoimkonnas Rakvere rajaleidjad, järelikult ka mina. Kell 9 oli hommikusöök ja tunni aja pärast piiblitund. See oli seekord kahes osas. Nooremad jäid suurde telki, vanemad läksid koos Ivoga kultuurimajja. Mis seal toimus, seda ma kahjuks ei tea, aga noorematega tegelesid Helina, Heldi ja Älis. Tunni teema oli „Vanad on tegijad“ ja räägiti Taanielist, kes oli Jumalale ustav ka vanana, kui ta lõvide auku visati. Käpiknukkude kasutamisega muudeti tund väga huvitavaks. Hiljem panime puslet kokku ja otsisime labürindist piiblisalmi.
Kogu ülejäänud hommik ja terve lõuna oli mõeldud laagrimööbli ehitamisele. Ehitajad olid väga leidlikud. Võru näiteks tegi võrgust ja puulattidest vägeva kiige ja Tartu meisterdas kaks mugavat tooli. Vahepeal käidi lõunat söömas ja siis jätkus ehitamine kuni õhtusöögini. Pärast õhtusööki oli 15-aastastele ja vanematele tehtud takistusrada. Seal tuli nööridest üle hüpata ja nende alt läbi pugeda, pudelit käes hoides palgil kõndida, autokummidel joosta, kitsal laual tasakaalu hoida, latil rippudes edasi minna, tünnil kõndida, pall korvi visata ja okstest takistuste alt läbi minna. Noorematest tegi Kärt suurepärase ergutuskoori. Rada oli üsna raske ja paljud kukkusid, aga ergutuskoori toetusel tegid kõik võistlejad selle siiski läbi. Väga head koostööd tegid Gert ja Aldar, kes läbisid raja koos ja aitasid üksteist takistustest üle. Nad olid ainukesed, kes viskasid palli esimese korraga korvi ja läbisid tünnitakistuse üllatavalt lühikese ajaga, sest Gert puges tünni ja Aldar veeretas seda. Otse loomulikult said nad parima aja, aga kuna nad läbisid raja kahekesi, siis korrutati nende rekordaeg kahega ja esikolmikusse nad ei pääsenud. Kui vanemad olid raja läbinud, said ka nooremad rajaleidjad seda teha. Neil olid ainult reeglid natuke erinevad, et rada nande jaoks nii raske ei oleks. Veepudelit nad tassima ei pidanud, latti pidid ainult puudutama ja tünni võisid enda ees veeretada. Vanemate võistlejate tüdrukute arvestuses sai esimese koha Kristi Kopli, teise koha Madli Vahtramäe ja kolmanda koha Marge Valb. Poistest tuli esimeseks Kristjan Suurküla, teiseks Priit Toome ja kolmandaks Jaanus Jallai. Noorematel sai tüdrukutest esimeseks Mariliis Homotðkin, teiseks Kelly Krull ja kolmandaks Geili Laasberg. Poistest sai esimese koha Sander Kirschenberg, teise Veiko Sommer ja kolmanda Carl Christophver Kaljuve.
Päeva lõpuks laulsime laulu „Kaamel“. Ivo rääkis laagrilinnakutest ja kiitis kõiki tublisid ehitajaid. Pärast õhtupalvet said kõik oma telkidesse minna.
Kolmapäev
Nagu eile, nii oli ka täna äratus kell 8 ja pärast seda hommikvõimlemine, mida viis taas läbi Evrika. Pärast kogunesime kõik lipuvarda juurde, kus toimus lipu pidulik heiskamine ja hommikvalve lugemine. Seda luges Birgit ja seal räägiti sellest, kuidas Saatan kõrbesse Jeesust kiusama tuli. Hommikvalvele järgnesid takistusriba võitjatele auhindade jagamine, hommikusöök ja piiblitund. Vanemad läksid jälle kultuurimajja, noorematele andis tundi Evrika. Tunni teema oli ikka „Vanad on tegijad“, aga Taanieli asemel räägiti Aabrahamist. Otsisime Piiblist vastuseid küsimustele Aabrahami kohta ja laulsime natuke.
Kogu ülejäänud päeva täitsid töökojad. Nendeks olid filmitöökoda, tasside maalimine, kaartide tegemine, kanuusõit, kaelarätihoidja meisterdamine, viltimine, võtmehoidja või külmkapimagneti tegemine, trossisõit ja marssimine. Filmitöökojas tegime ise filmi. Indrek seletas, mida tuleb teha, Marianni abiga kirjutasime stsenaariumi ja kohe pärast seda läksime filmivõtetele. Indrek filmis ja Mariann ütles teksti ette. Filmi ennast saab näha alles laupäeval, sest sealt peab ebaõnnestunud kaadrid välja lõikama ja mõnda kohta taustamuusika panna.
Väga tore oli minu meelest kanuusõit. See kanuu, kus mina sõitsin, õnneks ümber ei läinud, aga kui ma pärast lõunasööki ujuma läksin, nägin, et mõned juhendajad olid kanuuga sõitma läinud ja selle ümber ajanud. Ei teagi, kuidas lugu lõppes, sest läksin juba enne järve äärest minema.
Üks huvitav koht oli viltimine. Sai valida nõelviltimise ja veega viltimise vahel. Nõelaga sai teha väiksemaid detaile, aga nõel kippus kiiresti katki minema. Tööd tulid sellest hoolimata ilusad.
Töökojad kestsid kella 9-ni õhtul. Pärast neid oli vaba aeg, mida sisustati üldiselt pooleliolevate tööde lõpetamise või ujumisega. Õhtul laulsime laulu „Ma otsustasin järgida Jeesust“ ja Ivo tegi kokkuvõtte päevast. Hanna-Liisa Jallail oli sünnipäev. Laulsime talle sünnipäevalaulu ja ta visati üksteist korda õhku. Ivo andis veel ühe auhinna Jakobile viisakuse eest. Söögijärjekorras oli Jakob tahtnud just hakata endale moosisaia tegema ja moos hakkas juba otsa saama, aga üks teine laps tahtis ka moosisaia ja Jakob lasi ta ette.
Päev lõppes õhtupalvega, mille tegi, nagu ikka, Ivo. Arvan, et kogu tänane päev oli väga tore ja sisukas. Loodan, et see meeldis kõigile.
Neljapäev
Äratus oli nagu ikka kell 8, aga kui me hommikuvõimlemiseks staadionile läksime, tuli ilmsiks kurb fakt: neid, kes hommikuvõimlemisele tulevad, on iga päevaga järjest vähem. Kohaletulnud võimlesid koos Evrikaga siiski ära. Kell 9 heisati lipp, loeti hommikvalvet ja mindi sööma. Järgmine oli piiblitund, mida võtsid läbi Indrek ja Kerstin. Nad rääkisid Noast ja Noa laevast. Osalejad läksid ühte suure telgi otsa. Kõik soovijad võtsid ennast paaridesse ja mängisid mingit looma. Teised pidid ära arvama, mis loomad nad olid. Siis võis paar „laeva“ minna. Laevaks oli telgi teine ots. Piiblitunni lõpuks laulsime laule „Kes on kuningas dþunglis“ ja „Väike, väike lepatriinu“.
Kohe pärast piiblitundi läksime asju orienteerumiseks kokku panema ja riideid vahetama. Natuke enne kella ühtteist tuli buss, mis viis orienteerujad metsa. Ilm oli õnneks ilus ja vihma ei sadanud. Ei kujuta ettegi, milline oleks vihmaga soo olnud, sest mõned kontrollpunktid olid ka sinna pandud. Ei oska öelda, mida teised arvasid, aga minu meelest oli rada päris raske. Mul läks siiski hästi, sest ma sain alguses kokku Liisiga ja varsti peale seda Heldiga, kes jooksid minuga sama rada. Heldi leidis kiiresti üles kontrollpunkti, mida ma olime kaua aega tulutult otsinud ja jooksis peaaegu kogu ülejäänud raja koos meiega. Ilma temata oleks mul kindlasti palju rohkem aega läinud.
Lõuna- ja õhtusöögi vahel oli mitu tundi vaba aega. Puhkasime orienteerumisest ja ujusime. Pärast õhtusööki toimusid võistlused piibliraamatute järjekorda panemises, koguduse ajaloo tundmises, esmaabi andmises, sõlmede tegemises ja pusle kokku panemises. Piibliraamatute järjekorda panemist organiseeris Ivo, küsimusi koguduse ajaloo kohta küsis Toomas, esmaabi andmise võistluse korraldasid Helin ja Kerstin, sõlmede tegemise võistluse Kärt ja pusle kokkupanemise Jaanus. Võistlused olid väga huvitavad ja osa võtsid päris paljud.
Enne õhtupalvet andis Ivo auhinna Madisele, kes oli metsast leidnud Oliveri kontrollpunktide lehe ja selle finišisse toonud. Lauldi laule „Kes on kuningas džunglis“ ja „Heaven is a wonderful place“. Lõpuks tegi Ivo õhtupalve.
Reede
Pärast äratust hommiku-võimlemisele jõudes selgus, et osavõtjate arv väheneb järjest kiiremini. Kohal oli vist ainult veerand laagrit, kui niigi palju. Igatahes kiitus neile, kes ennast pärast eilset väsitavat orienteerumist kohale vedasid.
Hommik-võimlemisele järgnesid nagu ikka hommikvalve lugemine, hommikupalve ja söömine. Hiljem veel piiblitund. Seal rääkis Toomas kuningas Manassest, kes kummardas ebajumalaid ja ohverdas neile oma mõlemad pojad. Lõpuks viidi ta võõrale maale vangi. Vangis Manasse pöördus ja hakkas Jumalat teenima. Kui ta lõpuks oma maale tagasi sai minna, kaotas ta igalt poolt ebajumala-kujud ja nende altarid. Kogu rahvas hakkas Jumalat teenima.
Et selgitada, kuidas Jumal meie palvetele vastab, rääkis Toomas loo pastorist, kellel oli väike kassipoeg. Ühel päeval ronis kass puu otsa ja pastor ei saanud teda enam kätte. Kuna puu oli peenike ja painduv, hakkas pastor seda allapoole tirima, et siis kass alla võtta, aga kogemata lasi ta puu lahti. See vihises tagasi üles ja kass lendas minema. Pastor otsis kassi igalt poolt, aga üles ta teda ei leidnud. Paari nädala pärast nägi pastor poes ühte koguduseliiget, kes ostis kassitoitu. Pastor teadis, et ta kasse eriti ei sallinud ja küsis, et mismoodi ta endale kassi on saanud. Naine rääkis, et tal on väike tütar, kes tahtis kassi. Ühel päeval põlvitas ta aias ja palus, et Jumal saadaks talle ühe väikese kassipoja. Äkki kukkus taevast alla kassipoeg ja maandus otse tüdruku ette. Nii et Jumalal on igasuguseid meetodeid meie palvetele vastamiseks.
Pärast piiblitundi toimus maastikumäng. Võistkondi oli 12. Kümme noorte ja kaks „vanade“ võistkonda. Paljudel võistkondadel olid huvitavad nimed. Kõige naljakama nimega oli võistkond „Allani ruudulised püksid“.
Maastikumängus oli mitu põnevat ülesannet. Nendeks olid labürindi läbimine, taimede tundmine, õhupalli katki puhumine, sõlmede tegemine, vee joomine, nööri ajamine läbi nööbi, slaalomisõit rattaga, ujujale päästerõnga viskamine, riideketi tegemine, trossisõit, puude saagimine ja lõhkumine ja lõkke tegemine tulekiviga.
Labürint oli tehtud võrgust ja selles oli kolm väljapääsu – kaks valet ja üks õige. Valest väljapääsust väljudes pidi täitma mingisuguse ülesande. Taimede tundmise punktis kleebiti ühele võistkonna-liikmele otsa ette lipik, mille peal oli viis taimenime. Need taimed tuli kusagilt lähedusest üles leida. Iga õige taime eest sai ühe punkti. Järgmises punktis hakkas keegi võistkonnast õhupalli täis puhuma ja teine kirjutas sinna peale võistkonna nime. Pärast pidi võistkond palli lõhki puhuma. Sõlmede tegemise punktis tuli lihtsalt üles leida puutükk, kuhu oli kirjutatud kolme sõlme nimed ja need sõlmed ära teha. Pärast seda pidi kiiresti ära jooma klaasi vett ja nööri suurest nööbist kaks korda läbi ajama. Slaalomisõit oli pudelite vahel ja lõpuks pidi sõitja üle kiikuva puulaua sõitma. Järgmises punktis ujus üks võistkonnaliige paadisillast natuke kaugemale ja teine viskas talle päästerõnga. Riideketi tegemiseks seoti kokku kõik riided, mida võistkond julges ja sai seljast võtta. Mida pikem oli riidekett, seda rohkem sai punkte. Trossisõidus oli üks võistkonna-liige trossi külge kinnitatud ja libises paberlipukestest mööda. Ta pidi võimalikult palju lippe kätte saama. Kohe pärast seda tuli puutüve küljest pakk saagida ja see ära lõhkuda, et järgmises punktis tulekivi ja noaga lõke teha. See oligi viimane punkt ja sellega oli võistlus läbi.
Pärast lõunasööki kogunesid kõik linnade kaupa rahvamajja, kus toimus viktoriin. Küsimused olid viiest erinevast valdkonnast: koguduse ajalugu, Piibel, tervis ja mõõdukus, matkatarkused ja loodus. Pingelise võistluse võitis Põltsamaa, teiseks jäi Valga ja kolmandaks Rakvere. Osa võttis kaheksa linna. Tartu ei saanud kahjuks osaleda, sest peale juhendajate, kes osaleda ei tohtinud, olid seal ainult väikesed askeldajad.
Õhtul, pärast õhtusööki, oli rahvamajas kolmapäeval filmitöökojas tehtud filmide vaatamine ja õhtu lõpetamine. Filmid olid väga ägedad ja
vaimukad. Hingamispäev võeti vastu lauluga ja õhtupalve tegi Ivo. Lõpuks laulsime kõik „Jeesus, võta mu käed“.
Laupäev
Täna oli äratus hiljem, kell 8.24 ja hea uudis laiskvorstidele oli see, et hommikuvõimlemine jääb ära. Kell 9 kogunesid kõik lipu juurde, kus hommikvalvest oleks pidanud rääkima Kärt, aga ta ütles, et mõtted läksid pidevalt tagasi eilse õhtu juurde, mis oli üks ta elu ilusaimaid õhtuid. Ta palus, et me ka tänase päeva teeksime nii kenaks, kui vähegi suudame. Kui igaüks teeb kõik selleks, et teistel hea oleks, siis on loogiliselt mõeldes kõigil hea.
Pärast hommikvalvet ja hommikusööki algas piiblitund, aga see oli hoopis teistsugune kui eelmised tunnid. Kõik osavõtjad jagati vanuse järgi rühmadesse ja nad läksid koos piiblitunni läbivõtjatega erinevatesse kohtadesse. Mina olin 10-14-aastaste rühmas, mida juhendasid Taavi ja Erkki. Rääkisime sõprusest ja sellest, milline peaks õige sõber olema.
Piiblitunnile järgneva jutluse pidas Ivo. Ta rääkis seal Jeesuse iseloomuomadustest. Kuulajad ütlesid mingi tähega algava iseloomuomaduse ja tõid sobiva näite. Ivo kirjutas need telgiseinal olevale paberile.
Pärast jutlust algasid mõõgadrill ja rividrill. Sellel aastal oli eraldi noorte ja vanemate arvestus. Mõõgadrillis olid finaali pääsenud võistlejad päris võrdsed. Arvasin alguses, et karikas jääb juba neljandat aastat järjest Heldi kätte, aga seekord võitis Kristi. „Vanadest“ sai esimeseks Toomas.
Rividrilli ajal hakkas sadama päris tugevat vihma, mis vaesed marssijad läbi leotas. Sellest hoolimata marssisid nad vapralt edasi. Nooremate arvestuse võitis Heldi ja vanemate arvestuse Evrika.
Hiljem, pärast lõunasööki oli pidulik paraadrivistus, kus iga linna esindaja rääkis, mida nende rajaleidjad on sellel aastal teinud. Tore, et paljudes linnades tegeletakse aktiivselt rajaleidjatega ja korraldatakse huvitavaid üritusi. Kasvanud on ka väikeste askeldajate arv, kellest osa oli ka laagrisse tulnud.
Paraadrivistusele järgnes diplomite jagamine ja ühispildi tegemine. Pildistamine läks päris kenasti, aga siis jättis kõik pooleli üks selle päeva paljudest, tugevatest vihmahoogudest, mis pildistatavad koos fotograafidega telki kihutas. Õnneks ei kestnud vihm kaua ja selleks ajaks, kui pidi algama Helina Danieli ristimine, hakkas päike paistma. Paadisild oli selle sündmuse puhul lilledega ehitud ja vette, kalda äärde ilus rist tehtud. Helina ristis pastor Jaanus-Janari Kogerman. Pärast palusid laagris viibivad pastorid Helinale Jumala õnnistust ja kaitset.
Pärast õhtusööki koguneti kultuurimajja, kus vanemad rajaleidjad esinesid lühinäidenditega, milles tehti järgi juhendajaid ja lauludega. Siis jagati diplomid nendele, kelleta poleks seda laagrit teha saanud. Laager lõppes lipu langetamise ja lõpupalvega, mille tegi Ivo.
Arvan, et rajaleidjate laager on aasta parim rajaleidjate üritus. Suur aitäh neile, kellel on aega ja tahtmist seda igal aastal uuesti teha ja kõige suurem aitäh Jumalale, sest Tema on üks neist, kelleta sellist laagrit korraldada ei saa.
Ka vanad on tegijad... noortest rääkimata ehk lugu sellest, kuidas rajaleidjad Vana-Koiolas käisid
“Ärgu keegi mõtelgu üleolevalt sinu noorusest, vaid saa
usklikele eeskujuks kõnes, käitumises, armastuses, usus,
puhtuses!" 1Tm 4:12
Selle salmiga avati 2007. aasta Rajaleidjate laager Vana-Koiolas Põlvamaal. Tänavune laager oli järjekorras juba neljateistkümnes. Neliteist aastat on ühest küljest pikk ja teisest küljest väga lühike aeg. Pikk aeg erinevate suurte muutuste osas, mis nende aastate jooksul aset on leidnud, kuid lühike aeg, võrreldes Rajaleidjate liikumise endaga, mis alustas ülemaailmselt oma tegevust juba eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel.
Laagri peateemaks oli Ka vanad on tegijad, mis jooksis punase niidina läbi kõikide piiblitundide - räägiti Jumala töö tegijatest, kes hoolimata oma kõrgest vanusest täitsid ustavalt neile antud ülesandeid. Kuid samas ei pidanud mitmed eakad Jumala teenrid paljuks juhendada noori, et nemadki võiksid ühel päeval suuri asju korda saata.
Tänavune laager oli mitmeski mõttes erinev varasematest: laager jagunes nii vormilt kui sisult kaheks vanusegrupiks - nooremateks (kuni 14-aastased) ja vanemateks (15-aastased ja vanemad), kelle telgid ka platsil üksteisest eraldi paiknesid; vastutus tegevuste läbiviimise eest oli jagatud erinevate koguduste vahel ja laager üllatas suure osalejate arvu poolest - kokku 126 inimest, mis eelmise aastaga võrreldes oli eriti positiivne erinevus.
Tavapäraselt on Rajaleidjate laagri korraldamise eest hoolt kandnud Tartu Rajaleidjate õpetajad, kuid seekord andsid oma panuse lisaks ka mitmed teised kogudused: Võru korraldas maastikumängu (juhendajad Rael ja Rein Kaasen), Viljandi hommikvõimlemist (juhendaja Evrika Subi), Rakverest, Võrust, Põltsamaalt, Viljandist ja
Kuressaarest olid mitmete töökodade juhendajad, vanemate rajaleidjate piiblitunde viis läbi laagri juht Ivo Käsk, kuid nooremate piiblitundide tegijad vahetusid iga päev - Indrek ja Kerstin Ploompuu, Toomas Lukk, Evrika Subi ning eriti tahaks tänada Põltsamaa vanemaid
rajaleidjaid, kes ühe piiblitunni täiesti iseseisvalt läbi viisid: Älis ja Heldi Kulpi ning Helina Danieli.
Arutledes laagri lõpus juhendajatega selle aasta Rajaleidjate laagri õnnestumiste ja vajakajäämiste üle, oldi väga mitmetes punktides ühte meelt: laagri jagunemine vanusegruppidesse, erinevate koguduste osalemine korraldustöös jm. Samas toodi ka välja uunedusi, mis järgmis(t)es laagri(te)s tuleks sisse viia. Mis olid siis need meeldejäävad mälestuskillud, mille juhendajad (ja usun, et ka rajaleidjad) endaga lahkudes kaasa võtsid? Laagri jagunemine noorteks ja vanadeks, trossisõit, takistusriba, orienteerumine, maastikumäng, kultuurimaja, töökojad, öörahu, piiblitunnid, elekter ja internet telgis.... ja muidugi ristimine ning reedeõhtune ühislaulmine - osaduskogemused, mis puudutasid iga osaleja hingekeeli enam kui ükski jutlus seda teha oleks saanud.
Laager õpetas palju. Õpetas nii rajaleidjatele kui ka juhendajatele. Kõige pisemad laagris osalejad õppisid telgis ööbimise, kindla päevakava järgi tegutsemise ja väsimusega toimetulemise oskusi. Vanemad rajaleidjad õppisid aga iseseisvat mõtlemist. Rajaleidjate laager on tuntud oma range korra poolest ning ehk just seetõttu on osalejad harjunud vaid korraldustele kuuletumisega. Omaalgatuse osa on jäänud kahvatumaks. Selleks, et peagi täiskasvanute maailma astuvaid noori julgustada ise eesmärgipäraselt tegutsema ja ennast juhtima, otsustas vanemate rajaleidjate juht Aldar Nõmmik koos oma abilise Gert Miltopiga jätta noored omapead, abiks vaid üldised juhtnöörid planeeritavateks tegevusteks. Õppetund osutus üle ootuste edukaks ja kardetud peataolemise tegutsev kooslus.
Juhendajad õppisid tundma nii lapsi kui iseendid. Ka need, kes on juba aastaid Rajaleidjate laagri juhtimise tööd teinud, avastavad ikka ja jälle, et need kuus päeva aastas võivad neis välja tuua oskusi ja omadusi, mille olemasolu tavalistes argipäevades on varju jäänud. Nii tunnistas üks noor juhendaja sellest, kuidas hommikpalvuse läbiviimine laagris andis talle juurde enesekindlust ja esinemisjulgust ning kui otsustada tema arutluse sügavuse ja esituse selguse järgi, loodan kogu südamest, et kuuleme ja näeme teda teistele jagamas ka edaspidi. Aitäh sulle, Kristi!
Armastada, austada ja aidata - need kolm a-tähega algavat sõna olid laagri põhireegliteks. Iga õhtu tõi selle kohta ka positiivseid näiteid. Päevast kokkuvõtteid tehes tunnustati kõiki neid, kes olid erilise armastusteoga silma paistnud - näiteks mõne kadunud asja omanikule tagastamisega või toidujärjekorras teisele eelisõiguse andmisega. Ühest küljest olid need hetked tänu avaldamine tublile rajaleidjale ja teisest küljest innustus teistelegi nende eeskuju järgimiseks. Armastus, austus ja abivalmidus sidusid ka juhendajaid. Nii nagu ka laagri lõpus sai rõhutatud, et üksinda ei suudeta palju ära teha, kuid üheskoos ja ühtses meelsuses tegutsedes ei ole miski võimatu. Siinkohal minu suurimad tänud kõikidele rajaleidjate juhendajatele, kes oma ammendamatu energiavaruga toetasid tugevalt laagri edukat toimimist.
Lõpetada tahaksin kõige pidulikuma sündmusega - ristimisega. Iga ristimine on ainulaadne. Iga ristimine jätab oma jälje. Kui ristitakse keegi, keda oled pikka aega tundnud ja kes on saanud väga omaseks, siis seda sügavama jälje see jätab. Helina Daniel on olnud rajaleidja juba aastaid, väga palju aastaid, ja me kõik oleme näinud tema kasvamist - nii pikkuses kui vaimulikkuses. Ja nüüd olime tunnistajateks selle kasvamise viljale. Me kõik olime uhked, olime rõõmsad, olime tänulikud Jumalale koos Helinaga ning meie kõigi ühine palve jääb teda saatma tema usuteel.
Veelkord tänu laagris osalenud noortele ja vanadele rajaleidjatele, juhendajatele ja korraldajatele kõikide nende meeldivate hetkede eest, mis koos sai oldud ning soovin teile jõudu eelolevaks aastaks, et juba vähem kui 12 kuu pärast taaskohtumise rõõmu nautida!
Karin Lukk, Rajaleidjate juht