RL 2008 FinEst

Rajaleidjate laager 15 - "The FinEst Camp"

Artikkel advent.ee-s

Rajaleidjate laager, mis sellel aastal toimus Sulbis (Võrumaal), kandis nime "The FinEst Camp". Miks just selline nimi? Seletus peitub suuresti nimes endas ehk lühendid Fin ja Est tähendavad seda, et seekordne laager oli ühislaager, kus osalesid nii Eesti kui Soome rajaleidjad. Lisaks sellele kirjeldab nimi ka laagri põhiteemat: The finest things in my life / Kõige toredamad asjad minu elus" (inglise keelest eesti keelde tõlgituna tähendab the finest kõige toredam või kõige parem) ning loomulikult võib tagasi vaadates öelda, et tegemist oli kindlasti väga toreda laagriga ja mitmeski mõttes isegi parima laagriga. Laagrilised tervitasid ka rajaleidjate vanaema Regina Uuki, kes käis Sulbis Eesti ja Soome rajaleidjatele häid laagrielamusi soovimas.

Soomlaste osalemine laagris jättis pisut varju väga olulise fakti, et tegemist on juba 15. rajaleidjate laagriga Eestis. Esimene rajaleidjate laager toimus 1994. aastal ja on sellest ajast alates igal suvel toonud kokku suure hulga rajaleidmisest huvitatud lapsi. Selle aasta laagris oli ka üks inimene, kes on osa võtnud kõikidest rajaleidjate laagritest ja selleks oli Kristi Kogerman! Siinkohal meie tunnustus ja tänu Kristile suurepärase töö eest laagrite korraldamisel!

Igal laagril on alati oma nägu ja iga laager jätab igasse osalejasse mingi jälje. Missugune on selle aasta nägu ning missuguse ja kui sügava jälje jättis see laager? Eks sellest teavad rajaleidjad ise rääkida ning nende mõtetest siis allpool.

Korraldajatele oli selle aasta laager kahtlemata üks keerulisemaid: esiteks juba osalejate suure arvu poolest (kõiki laagrisolijaid oli kokku 230!) ning samuti tõi Eesti-Soome ühislaagri korraldamine juurde mitmeid tavapärasest erinevaid ülesandeid (tõlkimise organiseerimine, rahvuserinevuste ja traditsioonide sobitamine jpm). Kuid ühiselt koos tegutsedes saab ikka kõik tehtud. Pealegi oli suurel laagril ka oma positiivne pool - inimesi oli rohkem ja nende hulgas siis ka erinevate tegevuste eest vastutajaid rohkem, mistõttu oli võimalik osa koormast ka teistele jagada või siis hoopis midagi uut ja huvitavat lisada. Omamoodi põnev oli ka võrrelda, kuivõrd erinevad me oma tavades ja traditsioonides oleme. Nii näiteks on Eesti rajaleidjatel kombeks lipu heiskamisel laulda rajaleidjate hümni, kuid soomlastel on vastupidi eesmärgiks saavutada täielik vaikus. Sellist heas mõttes vastandlikkust oli nii mõneski teises valdkonnas tunda. Soome rajaleidjate juhtidega vesteldes leidsime, et mitmed meie rajaleidjate tööd puudutavatest probleemidest on sarnased. Soome rajaleidjad ja nende juhid on aga muutuste osas tunduvalt julgemad kui eestlased ja nii on soomlased asunud oma rajaleidjate programmi reformima, nii et see vastaks enam tänapäeva laste vajadustele ja huvidele ning muudaks rajaleidjaks olemise kõigi laste jaoks põnevaks. Soome rajaleidjad nautisid laagrit täiel rinnal ja olid selle lõppedes kõigega väga rahul.

Kõige toredamad asjad minu elus... Minu enda jaoks oli kõige toredam osa laagrist see hea meeskonna- või õigemini sõbratunne, mis kõiki laagri korraldajaid sidus. Kõik suured asjad koosnevad väikestest osadest. Ükski suur võit ei tule ilma väikeste edusammudeta. Laagri õnnestunud läbiviimine sõltub eelkõige pisiasjadest: julgustav sõbrakäsi õlal hetkel, mil sa tunned end ebakindlalt; rõõmus abipakkumine just siis, kui tunned, et ei jõua kõike planeeritut parimal viisil ellu viia; valmidus igal hetkel oma osa täita, isegi kui ööpuhkus on jäänud liiga lühikeseks; kiire reageerimine ootamatutele olukordadele või lihtsalt soe naeratus juhuslikul kohtumisel. Need kõik on hetked ja olukorrad, mis üldreeglina jäävad märkamata, kuid ometi omavad määravat kaalu ürituse õnnestumises. Ja nagu Toomas kenasti väljendas, olid kõige toredamad hetked laagris öised ettevalmistused staabis järgmiseks päevaks, kus ühiselt tehti ära kõik vajalik ja vaatamata väsimusele tunti rõõmu ning visati nalja. Nii tore on teada ja tunda, et sinu kõrval on toetavad sõbrad.

Siinkohal saagu veel märgitud, et telke, suuremaid ja väiksemaid kokku, lugesime 100. Laagri päevade jooksul oli väga lähedal ja kõigile tuntav Jumala ligiolu ja hoidmine: kui paljudes Eesti nurkades sadas üsna palju, siis rajaleidjate tegemisi saatis päikesepaiste ja kui sadas, siis juhtus see olema ajal, mil laagrilised askeldasid siseruumides.

Aitäh kõigile, kes aitasid laagrit korraldada ja läbi viia, kes tulid kohale ja selle enda ja teiste jaoks nauditavaks muutsid ning aitäh Jumalale kõige hea eest!

Eesti rajaleidjate juht Karin Lukk

Muljeid laagrist

Meie Aeg Juuli 2008

Laagri algus. Õhtul kella seitsmeks ehk täpselt laagri õhtusöögiks jõudsime kohale. Nii nagu enamvähem kõik vist plaanisid. 21.00 oli laagri avamine, kuna kohal olid nii Fin kui Est ehk Soome ja Eesti, siis meid on/oli palju. Märgatavalt rohkem kui meid, väikseid Eesti inimesi, muidu on olnud. Avamine oli iseenesest lihtne, aga armas. Laagri heiskasid Linus (noormees Somest) ja mina, Cäroly (tütarlaps Eestist). “So this is it," kui tsiteerida Kärti, vähemalt selleks päevaks. Hiljem muidugi oli veel seda natukest vaba aega, et end ilusti sisse seada ning harjuda mõttega, et koduks on nüüdsest telk :).

Laagri päevad. Huhh äratus kell 8.00, raske, aga nii terve nädal. Muidugi üks superpunkt hommikul, kui parajalt kiire olla, saab uhkes üksinduses duši all ära käia. Ehk siis äratus, kiire pesu ja siis juba võimlema (vähemalt vere saab kiiremini liikuma). Peale hommiku-sööki ja piiblitundi toimus teisipäeval laagrimööbli ehitamine ehk siis põhimõtteliselt seekord ehitati väiksematsorti mänguväljak, kus ilutsevad nii kiik kui ka karussell. Ehitamisel pidasime silmas rohkem meie väiksemaid kaaslasi, et neil oleks koos mängides vahvam. Kuigi, kui soomlased kohale jõudsid, olid nad juba agaralt omaalgatusliku laagrimööbli ehitamise käsile võtnud. Kõrgustes „lendlevaid" Soome poisse võis päris tihti kohata.

Üheks suuremaks sündmuseks, oli kahtlemata Soome-Eesti jalgpallimatš. Esimesena mängisid rajaleidjad (vanusevahemikus 10 kuni 15). Võistkonnad koosnesid nii poistest kui ka tüdrukutest. Kindel võis olla selles, et soome lapsed olid hästi valmistunud selleks mänguks. Omamoodi vahva oli vaadata, kuidas noored liikusid justkui sääseparv, kes jälitab saaki. Pealtvaatajad olid usinad oma osa täitma - ergutamist ja kisa oli palju. Esimesel poolajal prooviti aru saada, kuidas mäng käib. Teisel poolajal, peale "treenerite" juhendust, oli pilt hoopis teistsugune. Iga mängija teadis oma rolli ning andis endast kõik, mis alles oli. Mängu võitis Soome 1:0 lisaajal. Kuid ega meie ikka palju alla ei jäänudki.

Järgmisena olid juba mängus suuremad tütred ja mehepojad. Mäng oli pingeline ning sellele kaasaelamine oli mõlemapoolselt uhke ja energiline, õhus hõljus positiivset energiat ja võitlusvaimu. Niisiis pingeline mäng! Väravavõimalusi oli meil palju, kuid kahjuks ükski neist ei jõudnud sihtmärgi ehk väravani, seevastu Soome suutis ühel korral palli ikka õnnelikult kahe posti vahele suunata ehk siis VÄRAV ja võit oli taas nende.

Kolmapäev oli maastikumängu päev. Kui kõht sai täis ning vaimulik sõna jagatud, siis võis hakata juba tegema ettevalmistusi lõunaseks maastikumänguks. Selga tuli panna vastav riietus, koguda tuli ka lõkkematerjali, üle tuli korrata nii sõlmed kui ka taimed ning seejärel koguneti suure telgi juurde stardiaega ootama. Mäng meeldis kõigile osavõtjatele. Omakorda lisas vürtsi ka õhus hõljuv pinge. Võistluse võitis segameeskond, kus oli liikmeid nii Tallinnast, Tartust kui ka Võrust. Nööri läbipõletamisel lõkke kohal tehti laagris uus rekord - 35 sekundit. Kokkuvõttes võitis sport ehk meie kõik, kes võtsime mängust osa.

Peale lõunasööki võis osa võtta igasugustest võistlustest enese proovilepanekuks. Takistusrada oli katsumus igale läbijale. Rajaleidjad andsid endast kõik ning finišisse jõuti lõõtsutades. Rajal oli ka kukkumisi ning mõned lõpetanud pidid pöörduma arsti juurde, kuid siiski vaid väikeste vigastustega. Igaüks, kes soovis oma ajusid ragistada, sai ühe minuti jooksul üles kirjutada nii palju imetajaid, kui meelde tuli.

Nagu alati, sai ka üles järjestada piibliraamatud. Konkurents oli kahjuks väike, nagu tavaliselt. Nii et ülesanne järgmiseks laagriks võtke võistlusest osa ning pange oma teadmised proovile.

Neljapäev ehk orienteerumise päev. Selle päeva hommiku võimlemine oli Helini ja Madli korraldada. Kohal olev muusika, naerul ja väikestviisi tanstuline algus oli päevaks hea. Nii nagu on olnud iga päev, polnud ka see hommik erand. Esmalt ütlevad tüdrukud: "Hüvää huomenta, pojat!", millele järgnes kniks; seejärel poiste kord öelda: "Hüvää huomenta, tytöt!" millele järgnes kena kummardus. Viimaseks ütlesime kõik koos: „Hüvää huomenta, Taivaanisä!" mida saatis nii kummardus kui kniks. Eesti ja Soome lipp üles, vaimulik toit, kõht täis ja metsa minek.

Orienteerumine oli taaskord kergemat sorti, kuna metsas oli hea nähtavus. Kõik raja läbijad olid tublid. Ise ma istusin finišis ja ausalt öeldes oli nii mõnus vaadata neid väsinud, õnnelikke ja ühe suure takistuse läbinud nägusid. Ei ole midagi muud paremat kui õinnelik inimene, kes on läbinud oma eesmärgi ja ta on enesega rahul.

Hommikustest piiblitundidest niipalju, et vanematele rajaleidjatele teeb Soome pastor Sakari Vehkavuori ja mis on tõsiselt head, kuna ta ise on niivõrd positiivne ja jutus hingega sees. Ning see on vaimuliku sõna jagamisel kõige tähtsam. Jutt jõuab noore inimeseni ja ta saab sellest aru ning jätab endale meelde ning kasutab seda, kui elu keerdkäike teeb.

Laagri õhtud. Õhtused koosolekud korraldasid mitmel korral Soome ja ühel korral ka Eesti rajaleidjad. Eriliselt tuleks soomlaste puhul välja tuua nende muhedat huumorit. Näiteks mängiti etendust "Helina surm". Kõlab küll kohutavalt, kuid rahustuseks võib öelda, et tegu oli näitemängu ajal näitemängu õppimisega. Väga huvitav oli kuulata, kuidas soomlased eesti keeles rääkisid - eriliselt õ-häälikut sõnas “kõht”. See oli huumoririkas ja imelikul kombel tuli see neil kohe väga tõetruult välja. Eesti rajaleidjad kogusid kokku erinevaid laagris tehtud pilte ning ning koostasid nende põhjal ülevaate sellest, missugused rajaleidjad on. Samuti esines D-duur, kelle esinemise lõppedes ei tahtnud aplaus kuidagi vaibuda.

Roverite ehk vanemate rajaleidjate (16-aastased ja vanemad) privileeg on see, et meie öörahu algab kella ühest. Meil on kauem aega enese väsitamiseks - no nii ühest küljest. Ning teisest küljest saame suhelda omavahel, tutvuda oma naabritega Soomemaalt, jagada kogemusi meilt ja mujalt. Mängime mänge ning meil on seal justkui oma väike söögi-joogi-koht. Et siis veel viimased ärkvelolekuajad oma väheste energiavarudega vastu pidada. Siia sobib lause ,,Food makes friends", mis põhimõtteliselt tähendab, et koos söömine ja mõnusas õhkkonnas olemine aitab paremini uusi sõpru võita ning muudab ka erineva kultuuritaustaga inimesed lähedasemaks.

Cäroly Aren & Madli Vahtramäe

Laagri päevik

Artikkel advent.ee-s

Esmaspäev

Selle aasta laager oli eriline, sest peale Eesti rajaleidjate olid laagrisse kutsutud ka Soome rajaleidjad, nii et rahvast oli palju rohkem kui eelmistel aastatel.

Laagrisse jõudsime üsna varakult, kuid usinamad laagrilised olid juba telgid püsti pannud. Laager oli jagatud kaheks. Ühel pool olid juhendajate ja alla 16-aastaste rajaleidjate linnakud, teisel pool 16-aastaste ja vanemate rajaleidjate ehk roverite üks suur linnak. Ilm oli ilus, aga kuna taevasse kerkisid ähvardavad vihmapilved, pidid hilisemad tulijad kiirustama. Õnneks kestis vihm ainult mõne minuti. Kui taevas jälle selge oli, hakkas osa linnu kähku laagrilinnakuid ehitama. Väga vähese ajaga said otse meie silme ees valmis Soome rajaleidjate hiiglaslikud varjualused ning Viljandi kena nõudekuivatusrest. Suurem osa otsustas siiski ehitamist alustada alles teisipäeval.

Kell seitse õhtul puhuti suure telgi ees pasunat, mis kutsus rahva õhtusöögile. Tundus, et rajaleidjad polnud veel kurnavast laagrielust näljaseks muutunud, sest järjekord moodustus päris aeglaselt. Õhtusöögile järgnenud vaba aega kasutati telkide püstitamiseks, sõpradega suhtlemiseks ja laagriga tutvumiseks. Vahepeal hakkas jälle vihma sadama, aga mitte eriti tugevalt.

Kell üheksa toimus laagri pidulik avamine. Ütlesime rajaleidjate tõotuse, eesmärgi ja moto ning laulsime lipu heiskamise ajal rajaleidjate hümni. Alguses laulsid Eesti rajaleidjad laulu eesti keeles, pärast Soome rajaleidjad soome keeles. Kärt andis edasi olulisema info ja näitas meile, kus on laagri piirid. Ivo palvetas, et laager ikka hästi läheks.

Eelmistel aastatel järgnesid sellele etteasted, mille käigus iga linn tutvustas ennast, aga selleks aastaks olid korraldajad välja mõelnud lihtsad kuid huvitavad tutvumismängud. Kõigepealt jagati kogu rahvas viieteistkümneks rühmaks. Siis pidid nad ennast rivvi võtma kõigepealt nimede järgi tähestikulises järjekorras ja hiljem vanuse järgi. Kuna umbes pooled võistkonnast olid eestlased ja pooled soomlased, tekkis väike segadus, aga sellest hoolimata said kõik võistkonnad ülesandega hakkama. Lõpuks jagati rühmadele kätte kaardid, millel oli kirjas mingi sõna. Üksteise järel pidid rühmaliikmed sõnu pantomiimina teistele selgitama. Viimaks ütlesid kõik veelkord rühmakaaslastele oma nimed ja õhtune tegevus oligi lõppenud. Õhtupalve tegi Toomas.

Tundub, et selle aasta laager tuleb huvitav. Ainus, mille üle nuriseda saab, on sääskede rohkus, aga arvan, et nädala lõpuks oleme me nendega ära harjunud.

Ilusat laagrinädalat rajaleidjatele ja juhendajatele!

Teisipäev

Äratus oleks pidanud olema kell 8.00, aga kogemata puhuti pasunat veerand tundi varem. Äratusele järgnes hommikvõimlemine, mida juhendasid Kärt ja Madli. Kärt palus, et me teeksime kõiki liigutusi kaasa, ega kardaks välja näha tobedad. Naljaga pooleks lisas ta, et me näeme nagunii tobedad välja. Kõigepealt õppisime pähe sellise salmi:

Hei! Ma olen Volli.

Mul on naine, kaks last ja vanust 36.

Ma töötan kommivabrikus.

Luuletuse teise poole lugesid Kärt ja Madli kahekesi.

Ükskord direktor peatas mind ja ütles:

„Volli, on sul aega?“

Ning mina vastan: „Jaa!“

„Siis seda nuppu keera.“

Lugesime luuletuse esimest poolt ja liigutasime kätt, nagu keeraksime nuppu. Hiljem lisandusid sellele veel teine käsi, jalad ja pea. Lõpuks tegime liigutusi ja keerlesime kohapeal. Hommikvõimlemine lõppes kahe ringi jooksmisega ümber staadioni. Järgmiseks toimus hommikupalvus Soome rajaleidjate moodi. Heisati eesti ja soome lipud. Poisid ütlesid tüdrukutele ja tüdrukud poistele soome keeles tere hommikust ning kõik koos ütlesime tere hommikust Taevaisale. Hommikupalvuse pidas Soome rajaleidjate juht, Jani Virolainen. Söögijärjekord tekkis seekord palju kiiremini kui eile.

Piiblitunniks kogunesid kõik alguses suurde telki. Seal laulsime Soome ansambli saatel mitu laulu, nende hulgas ka rajaleidjate hümni inglise, soome, eesti ja hispaania keeles. Pärast jagati osavõtjad kaheks: 13-aastased ja nooremad jäid koos Toomasega telki, 14-aastased ja vanemad läksid vanemate rajaleidjate linnakus olevasse majja, mida kutsuti roverite majaks. Noorematele rääkis Toomas rikkuse headest ja halbadest külgedest. Näiteks tõi ta kaks rikast meest Piiblist. Need olid Iiob ja Naabal. Iiob kasutas oma varandust hästi. Ta küll kaotas õnnetuste tõttu kõik, aga sai selle pärast kahekordselt tagasi. Naabal aga keeldus aitamast Taavetit, kes tema maalt läbi läks ja abi palus. Kui ta lõpuks kuulda sai, et ta naine, Abigail, oli Taavetit siiski aidanud, suri ta ehmatusest. Suurematele rääkis Helsingi Annankatu ja Lohja koguduste pastor Sakari Vehkavuori sellest, et me ei peaks kristlasi ainult mängima, vaid olema elusad kristlased. Jeesusele ei ole mingit paremat reklaami kui elav ja rõõmus kristlane, aga halvim reklaam on hingelt surnud kristlane. Elava kristlase näiteks tõi ta ühe raskelt haige naise hooldekodust. Ta oli pime ja peaaegu kurt ning ta nägu oli vähist moonutatud, aga ta oli sellest hoolimata rõõmus, et ta üldse elus on. Ta rääkis teistele, et Jeesus armastab neid ja soovis tihti, et keegi talle Piiblit ette loeks, sest ta ise ei saanud lugeda. Piiblitunni lõpus palvetati, et me kõik oleksime rõõmsad kristlased. Kahjuks oli aega vähe ja tund pidi pooleli jääma, aga meile lubati, et sama teema läheb homme edasi.

Pärast piiblitundi algas ametlikult laagrilinnakute ehitamine. Lõunasöögiks olid mitmel linnal valmis nõuderestid, võrktoolid ja aiad linnakute vahel. Telkide juurde olid üles pandud pesunöörid, et ujumisest märjaks saanud trikood kiiremini kuivaksid. Laagrilinnakute ehitamine jätkus ka peale lõunasööki.

Kell 15.30 kogunesid peaaegu kõik staadionile, kus algas jalgpallimatš Eesti ja Soome rajaleidjate vahel. Alustasid 15-aastased ja nooremad jalgpallurid. Mõlemad võistkonnad mängisid hästi, aga soomlased olid siiski märgatavalt tugevamad ja võitsid. Vanemate rajaleidjate vaheline võistlus oli palju tasavägisem, kuid eestlased kaotasid sellegi mängu. Õnneks ei rikkunud see head tuju.

Võistlustele järgnenud vaba aega kasutati üldiselt ujumiseks ja poolelioleva laagrimööbli lõpetamiseks. Peale õhtusööki kogunesime roverite majja, õhtukoosolekule. Alustasime muidugi lauluga. Siis toimusid kaks lühikest võistlust. Üks neist oli limbo ja teine vilistamisvõistlus. Vilistajad sõid ära ühe näkileiva. Kes kõige esimesena vilistada sai, oligi võitja. Selleks, et teada saada, kas erinevate riikide rajaleidjad tunnevad oma naabreid hästi, korraldati viktoriin. Eesti rajaleidjad vastasid küsimustele Soome kohta ja Soome rajaleidjad küsimustele Eesti kohta. Tuli välja, et tunneme üksteist päris hästi, aga veidi ajaloo ja geograafia õppimist ei tee ka paha. Lõbusat meeleolu hoidsid üleval Soome rajaleidjad oma näidendiga. Näidend oli lühike, aga selle eest naljakas. Peategelasteks olid ema ja tütar. Tütar ütles emale, et tal on paha, pea, kõht, põlved ja varbad valutavad ja hingata on ka raske. Kui tütar minestas, kutsus ema kiirabi, aga arst jõudis kahjuks liiga hilja kohale ja pidi helistama surnukuuri. Kaugemale tegevusega ei jõutudki, sest „lavastaja“ polnud kunagi rahul. Kord oli loos liiga vähe tundeid, siis nutsid või naersid näitlejad liiga palju või olid liiga rahulikud ja aeglased. Kuigi näidendit harjutati mitu korda, oli ikka midagi liiga palju või liiga vähe. Vaatajatele tegi see tohutult nalja.

Õhtu lõpetas Ivo. Ta rääkis meile jutu, mille põhimõte oli see, et kui me Jeesust armastame, siis ei ole me kunagi liiga rumalad või halvad selleks, et Ta meid taevasse viia ei saaks. Kui me Teda armastame ja oleme Tema lapsed, siis on Tema ju meie issi ja isad armastavad ikka oma lapsi, ükskõik, millised nad on.

Õhtukoosolekule järgnes eesti ja soome lippude langetamine. Poisid ja tüdrukud tänasid üksteist ning kõik koos tänasime Taevaisa ilusa päeva eest.

Kolmapäev

Täna oli äratus õigel ajal, täpselt kell kaheksa. Veerand tunni pärast kogunesime platsile, kus hommikvõimlemist andsid seekord Soome juhendajad. Tegime igasuguseid harjutusi paarides ja jooksime ühe ringi ümber staadioni. Pärast seda kogunesime hommikupalvusele, mis oli vahelduseks Eesti moodi. Ainus asi, mille me Soome rajaleidjatelt üle võtsime, oli üksteisele ja Taevaisale tere hommikust soovimine, sest see oli lihtsalt nii ilus komme. Laine rääkis meile jutu punarinnast, kes soovis saada endale punast rinda. Jumal lubas, et ta saab selle, kui teeb kellelegi head. Punarind hakkaski iga päev teistele head tegema, et endale ilusat punast rinda saada, aga miski ei aidanud. Ühel päeval nägi punarind läbi linna minemas Jeesust, kes kandis risti ja kelle peas oli okaskroon. Punarind nägi, kuidas sõdurid Jeesuse risti lõid. Ta tahtis nii väga Jeesust aidata, aga ta ei olnud piisavalt tugev, et midagi teha. Äkki nägi lind, et okaskrooni okkad teevad Jeesusele haiget ja tõmbas need kiiresti Ta peast välja. Seda tehes sai punarind üleni veriseks. Kui ta hiljem ennast puhtaks pesi, avastas ta, et tema rind on üleni punane. Jutu mõte oli, et me ei peaks head tegema ainult omakasu pärast, vaid teiste aitamiseks.

Kui palvusele järgnenud hommikusöök läbi sai, jagunesid rajaleidjad vanuse järgi gruppidesse nagu eelmisel päevalgi. Noorematele rääkis Toomas sõprusest. Näiteks tõi ta halvatud mehe, kelle sõbrad ta läbi katuse lasid, et Jeesus ta terveks teeks. Et mõista, kui raske sõpradel võis olla seda meest katusele tõstes, mängis üks poiss, Aaron, halvatut. Tema sõbrad püüdsid teda pingiga tõsta laua peale, mis täitis katuse aset, aga mõned juhendajad pidid appi tulema. Lõpuks palus Toomas, et me räägiksime oma sõpradele Jeesusest. Siis saavad nad sama õnnelikuks kui see halvatud mees, kes terveks sai. Vanemate rajaleidjate tunnis jätkus eilne teema. Kuna Eesti ja Soome rajaleidjad olid koos, rääkis Sakari inglise keeles, sest sellest said kõik aru. Rääkisime sellest, et kristlane olemiseks ei piisa ainult headest geenidest, vaid tuleb ka harjutada. Kui keegi soovib saada näiteks maratonijooksjaks, siis ei piisa sellest, kui ta vanaisa on olnud maratonijooksja. See ei anna oskusi juurde. Kui soovime olla tõelised kristlased, peab meil eelkõige olema aega Jumala ja teiste inimeste jaoks. Kiirustamisega ei jõua me mitte kuhugi. Üks parimaid mõtteid oli minu arvates see, et kiirustamine ei ole saatanast, vaid see ongi saatan. Meile pandi südamele, et me oleksime rahulikud ja näeksime teisi enda ümber.

Kui piiblitund lõppes, kiirustasime kõik suure telgi juurde, et maastikumänguks õigel ajal kohal olla. Juba varem olime võistkondadeks jagatud. Igal võistkonnal oli kaart, kuhu olid märgitud erinevad kontrollpunktid ja väike tabel, kuhu kirjutati täidetud ülesannete eest saadud punktid. Kontrollpunkte oli kaheksa. Esimeses tuli telki püstitada. Aega anti neli minutit. Alguses tundus see päris kerge, aga siis selgus, et keegi meist polnud sellist telki varem näinud. See oli nimelt soome telk, mida Eestis eriti ei kasutata. Teises punktis valiti võistkonnast kaks inimest, kes pidid kuuest lauajupist neli kolmnurka kokku panema. Ülejäänud pidid kõik korraga ühe ratta selga istuma ja sellega kindla vahemaa läbi sõitma ilma, et kellegi jalad maha puutuksid. See oli väga naljakas, sest ratas kaldus kogu aeg ühele küljele ja lõpuks puudutasid ikka kellegi jalad maad. Ei tea, kas mõni võistkond sai sellega hakkama ka. Pidime veel nöörredelit ehitama, minema läbi nöörilabürindi nööre puutumata, ületama köitest sillal jõe, võimalikult kiiresti väikese lõkke tegema ja selle kohale seotud nööri läbi põletama, tegema paberist soome lipu ja leidma eestikeelsetele sõnadele soomekeelsed vasted ning ära tundma võimalikult palju taimi. Minu meelest oli maastikumäng väga huvitav. Ülesanded ei olnud liiga rasked ja juhendajad kontrollpunktides aitasid võistkondi tihti vihjete abil.

Maastikumängule järgnes lõunasöök. Pärast seda algasid mitmesugused võistlused. Rajaleidjad võisid panna piibliraamatuid õigesse järjekorda, sõlmi teha, puslet kokku panna, kirjutada ajurünnakus ühe minuti jooksul mingi kindla teema kohta nii palju sõnu kui meelde tuli, läbida takistusrada ja panna piiblitegelasi kronoloogilisse järjekorda. Väljaspool võistlusi said soovijad ka jõel kummipaadiga sõita.

Kui võistlused olid lõppenud ja õhtusöök söödud, läksime õhtukoosolekule. Seekord viisid seda läbi põhiliselt Eesti rajaleidjad. Ainult ansambel, kes laule saatis, koosnes soomlastest. Vaatasime filme. Esiteks näidati slaidishow'd rajaleidjatest kolme laagripäeva jooksul. Seal oli päris palju naljakaid pilte. Nägime ka videot Tallinna rajaleidjatest. Saime teada, et tallinlastele meeldib tööd teha, orienteeruda, tervislikult toituda ja teisi aidata. Õhtu lõpetas ansambel D-duur. Toomas ütles pärast nende esinemist, et ei hoia meid rohkem kinni, sest saab aru, et öörahuni jääv tunnike kulub hammaste pesemiseks.

Lipuväljakul laulsime rajaleidjate hümni ning langetasime eesti ja soome lipud. Kuni öörahuni oli vaba aeg, mida kasutati kiikumiseks, sõpradega rääkimiseks, jalgpalli mängimiseks ja küllap ka hammaste pesemiseks.

Neljapäev

Äratus oli, nagu ikka, kell kaheksa. Hommikvõimlemist juhendasid täna Madli ja Helin. Seekord ei teinud me lihtsalt harjutusi, vaid tantsisime muusika saatel. Ei tea, kas see on tõsi, aga mulle tundub, et inimesed tulevad sellel aastal parema meelega võimlema kui eelmistel aastatel, sest iga kord on midagi uut ja huvitavat välja mõeldud.

Hommikvõimlemisele järgnenud palvuse viis läbi üks Soome juhendaja. Ta rääkis meile loo kahest kannust. Üks neist oli terve, aga teine oli pragusid täis. Iga päev tõi teenija kannudega lähedalasuvast jõest vett. Kui ta koju jõudis, oli üks kann täis, aga teine pooltühi. Kord küsis katkine kann, et miks teenija teda üldse kasutab, kui temast kogu aeg vett läbi tilgub. Teenija ainult naeratas ja läks vett tooma. Tagasiteel palus ta, et katkine kann vaataks tee äärde. Üks teepool oli tavaline, aga teisel pool õitsesid ilusad lilled. Teenija selgitas, et ta teab, et see kann laseb vett läbi. Sellepärast istutas ta ühele poole teed palju lilli. Kannust tilkuv vesi kastab neid ja teenija saab lilli oma peremehe lauale viia. Ka meie ei peaks mõtlema, et oleme liiga halvad mingi ülesande jaoks, sest kui me millegagi hakkama ei saa, on Jumalal kindlasti meie jaoks veel mingi ülesanne.

Kui hommikusöök söödud oli, algas piiblitund. Nooremate tunni pidas seekord Hellevi. Ta rääkis, et väikesed asjad on elus tihti väga tähtsad ja lõpuks tuleb kõik kasuks neile, kes Jumalat armastavad.

Vanemate rajaleidjate piiblitund jätkus sealt, kus ta eile pooleli jäi. Alguses rääkisime jälle sellest, kui tähtis on võtta piisavalt aega Jumala ja ka enda jaoks. Kui me pidevalt kiirustame, siis oleme tigedad ja stressis. Jumalal on meie enda juurde toomiseks igasuguseid erinevaid teid. Kord elasid Helsingis üks ärimees ja tema naine, kes olid väga rikkad. Neile kuulus praktiliselt pool Helsingit. Kahjuks kaotasid nad ühe valesti läinud tehingu tõttu kogu oma vara. Lõpuks pöördusid nad pastori poole ja leidsid oma õnnetuse kaudu Jumala. Sakari tahtis meile midagi veel rääkida, aga kell oli juba üksteist ja ta pidi oma jutu järgmiseks korraks jätma.

Kui piiblitunni lõpupalve oli tehtud, kiirustasime busside peale, mis viisid meid metsa, orienteeruma. Ilm oli väga ilus, aga just siis, kui me hakkasime kohale jõudma, hakkas sadama tugevat vihma. Õnneks jäi see hiljem vaiksemaks ja kui me rajale läksime, paistis jälle päike.

Orienteeruma võis minna nii üksi kui ka mitmekesi, aga need, kes läksid mitmekesi, ei saanud võistlusest osa võtta. Mina jooksin eksamirada. Tundus, et sellel aastal oli rada palju kergem kui eelmistel kordadel, aga võib-olla oli põhjus ka minus. Võtsin asja rahulikult ja ei hakanud seekord kiiresti jooksma, sest ei tahtnud kogemata mõnest kontrollpunktist mööda tormata. Seetõttu ei olnud ma finišisse jõudes ka eriti väsinud.

Kui bussid olid meid jälle laagrisse viinud ja me olime hilise lõunasöögi lõpetanud, pidid algama töökojad, aga reaalselt sai neist käia veel ainult vähestes. Roverite majas võis sõbrapaela teha, puuklotsidest pusle moodi asja õigesti kokku panna ja igasuguseid keerulisi vigureid lahti teha. Sõbrapaelu oli ka eelmistel aastatel tehtud, aga seekord saime teada uusi ja huvitavaid meetodeid, mille abil neid veel ilusamateks muuta. Avatud oli ka tassimaalimistöökoda, kus soovijad võisid tassi välja valida ja sellele just sellise pildi maalida, nagu nad tahtsid.

Töökodadele ja õhtusöögile järgnes õhtune koosolek. Seekord korraldasid selle jälle Soome rajaleidjad. Vahelduse mõttes viisid nad koosoleku roverite majast välja, kiige juures olevale vabaõhulavale. Alustasime paari lauluga. Siis kutsuti lavale kaksteist vabatahtlikku: kuus poissi ja kuus tüdrukut. Igaüks sai endale tiku, mida tuli suus hoida. Vabatahtlikud jagati kaheks võistkonnaks ja iga võistkonna esimesele liikmele pandi tiku otsa sõrmus. See tuli saada ilma käsi kasutamata teise võistkonnaliikme tiku otsa ja sealt edasi rivi lõppu. Et asi huvitavam oleks, pandi poisid ja tüdrukud seisma vaheldumisi. See võistkond, kes ülesandega esimesena toime tuli, oli võitja. Terve võistlus oli tohutult naljakas, sõrmused kukkusid tihti maha ja kogu aeg sähvisid fotoaparaatide välklambid. Ainult võistlejatel võis kohati päris piinlik olla. Järgmiseks kutsuti lavale teised vabatahtlikud. Jälle pidi olema poisse ja tüdrukuid ühepalju. Nad jagati paaridesse. Lavale jäi ainult kaks paari, teised läksid lava taha, et nad midagi ei näeks ega kuuleks. Üks paar andis teisele ülesande moodustada mingi kujund. Kõige naljakam oli see, et pärast pidid nad ise sellesama kujundi moodustama. Siis saadeti ülesande saanud paar lavalt ära ja toodi lavale kolmas paar, kes pidi eelmisele paarile omakorda mingi kujundi ütlema. Muidugi pidid nad pärast selle ka ise moodustama.

Viimaseks mänguks kutsuti lavale neli Eesti ja neli Soome juhendajat ning viis roverit. Nad jagati neljaks võistkonnaks. Igaüks pidi etendama Romeo ja Julia lugu. Soome juhendajad pidid seda tegema räppides, Eesti juhendajad rokkides ja roverid ooperistiilis. Esimesena esinesid oma näidendiga Soome juhendajad. Kaks juhendajat räppisid ja ülejäänud kaks mängisid armunud Romeot ja Juliat, kes lõpuks kokku said. Eesti juhendajad olid kogu loo pea peale keeranud. Kristjan oli Julia, Hellevi Romeo, Kärt Romeo rivaal ja Michael taustalaulja. Romeo laulis, et Julia tuleks tema juurde, aga kahjuks tahtis üks kuri mees Juliat endale naiseks. Probleem lahendati duelliga, kuid oks, mis täitis Romeo mõõga aset, murdus pooleks. Võistlejad ei lasknud ennast sellest häirida, vaid lubasid asjad nurga taga ära klaarida. Viimases võistkonnas mängisid Romeot ja Juliat Siim ja Liisu. Kuna ooperid on kurvad, lõppes seegi lugu armunute enesetapuga. Võitjaks kuulutati räpparid.

Päev lõppes õhtupalvega, mille tegi Ivo ja lippude langetamisega.

Reede

Täna aeti meid üles vanal ajal, kell kaheksa, aga arvan, et nii mõnigi eilsest orienteerumisest väsinud rajaleidja oleks hea meelega veel tund aega maganud. Hommikvõimlemist tegime täna Soome juhendajate juhatusel. Sellele järgnenud hommikupalvuse tegi Ivo. Ta rääkis, et me peaksime püüdma teiste vastu sõbralikud olla, neid aidata ja neile midagi head öelda. Niipea, kui kõlas „aamen“, jooksid kõik söögijärjekorda, aga meid kutsuti tagasi, et enne söömist midagi laulda. Laulsime laulu „Jeesus, Jeesus, meie igapäevane leib“.

Nooremate rajaleidjate piiblitundi andis Jaanus. Ta rääkis julgusest ja tõi näiteks ühe mehe, kes pidi kusagil laagris piiblitundi andma, aga ta ei julgenud ega osanud midagi teha. Niisiis küsis ta laval seistes inimestelt, kas nad teavad, mida ta neile rääkida kavatseb. Keegi ei teadnud, aga soovides meest julgustada, vastasid nad jaa. Mees arvas, et väga hea, siis ta ei pea midagi rääkima. Järgmine kord küsis ta sama küsimuse. Seekord vastasid kõik ei, aga mees teatas, et ega temagi tea. Kui mees kolmandal päeval inimestelt uuesti küsis, kas nad teavad, mida ta neile rääkima hakkab, vastasid mõned jaa, aga teised ei. Mees ütles, et väga hea, las need, kes teavad, räägivad siis neile, kes ei tea. Nii et ta ei saanudki oma argusest üle, aga samas julges ta lavale astuda. Huvitav tähelepanek Jaanuse poolt oli see, et kui sina teed otsa lahti, siis on rahvas võimeline ülejäänud aja ise sisustama.

Vanemate rajaleidjate tund jätkus sealt, kus ta eile pooleli oli jäänud. Pidime rühmades arutlema, mis on usuelu suurimad rakused ja parimad kogemused. Rääkisime sellest, kuidas Jumal meid hoiab, mida kõike Ta meie heaks teeb ja kuidas Ta aitab meil raskusi ületada.

Kui piiblitund läbi sai, algasid töökojad. Peale eilsete töökodade võis teha veel palju muud huvitavat. Üks populaarsemaid tegevusi oli trossisõit üle jõe. Kuigi kõik osavõtjad kartsid enda sõnul kõrgust ja paljudel hakkasid jalad värisema, ei tea ma kedagi, kes oleks järjekorrast minema läinud. Väga palju inimesi käis ka jalg- ja võrkpallikoolis või võttis osa kanuusõidust, kuigi jõkkekukkumisoht oli väga suur. Paljud, kes sõitmast tulid, olid läbimärjad, aga õnnelikud. Neil, kes ekstreemspordist huvitatud ei olnud, oli võimalik teha suures telgis magneteid, võtmehoidjaid ja rinnamärke, meisterdada roverite maja ees sõbrapaelu, köiekujundeid ja hobuserauanaeltest ehteid, värvida tasse, voolida puust huvitavaid asju või keerutada valmis köisi. Kes uskusid, et suudavad piisavalt hästi tasakaalu hoida, said oma võimed proovile panna köierajal. Alla kukkudes ei juhtunud õnneks midagi, sest korraldajad püüdsid tasakaalu kaotanud köielkõndijad alati kinni. Paljud mõtlesid juba varakult homsele rividrillile ja käisid Kärdi juures marssimist õppimas. Alustati lihtsamatest sammudest ja käsklustest ning mindi järjest keerulisemaks. Kellele miski selgusetuks jäi, see võis alati Kärdi käest täpsemalt küsida. Laagrist välja, parkimisplatsi taha oli üles pandud märklaud. Kellel jätkus piisavalt kannatlikkust pool tundi või rohkemgi oodata, see sai vibuga märki lasta. Isegi kui märklauale pihta ei saanud, oli huvitav teada, kui hea sihtija sa oled. Kuna järjekord liikus väga aeglaselt, oli juba veerand tunni pärast selge, kes tahtis tõeliselt vibu lasta ja kes tuli lihtsalt vaatama sellepärast, et midagi muud polnud hetkel teha.

Korraks katkestas tegevused lõunasöök, aga pärast seda jätkusid need uue hooga ja kestsid õhtusöögini. Mõned meisterdajad ei tulnud lõunatki sööma. Õhtusöögile tulid aga kõik, sest sellega said töökojad kahjuks läbi.

Pärast õhtusööki kogunesime kõik õhtusele koosolekule, mille olid seekord jälle korraldanud Soome rajaleidjad. Äikese ja paduvihma pärast oli see roverite majas, aga üldiselt jätkus koosolek samas vaimus nagu eile. Kui olime mõne laulu laulnud, astusid ette koosoleku korraldajad ja küsisid juba tuttava küsimuse – kas vabatahtlikke leidub. Imekombel leiduski ja päris palju. Esimeses võistluses jagati vabatahtlikud paarideks. Igas paaris olid poiss ja tüdruk. Neile anti õhupall ning nad pidid selle katki kallistama. Kes ülesandega esimesena hakkama said, olid võitjad. Teises võistluses jagati paarilistele väikesed paberilipikud, mille peale olid kirjutatud erinevate kehaosade nimetused. Paberit pidi hoidma nõutud kehaosade vahel. Võitjaks tuli paar, kes suutis hoida kõige rohkem lipikuid.

Viimaseks võistluseks oli vaja nelja suurt poissi, nelja väiksemat poissi ja nelja tüdrukut. Seekord ei jagatud neid paaridesse ega võistkondadesse, vaid iga vanuserühma osavõtjad võistlesid omavahel. Nad pidid tegema aja peale kätekõverdusi ja ühe jalaga kükke. Lõpuks surusid iga vanuserühma kaks allesjäänud võistlejat teineteisel kätt. Kes käesurumise võitis, oligi oma vanuserühmas võitja.

Koosoleku lõpetuseks rääkis Ivo meile sellest, milline ta kolmeteistaastasena oli. Ta ütles, et oli üsna ülbe ja püüdis kõiki paika panna. Lõpuks sai ta aru, et palju parem on olla inimestega hea sõber kui neid iga hinna eest maha teha ja oma arvamust peale suruda. Ta soovis meile head ööd ja palus, et ka meie oleksime teistega head sõbrad.

Hingamispäev

Täna oli äratus tervelt pool tundi hiljem, kell 8.30. Hommikvõimlemist sellele ei järgnenud, vaid läksime kohe hommikupalvusele, mille viisid läbi Soome juhendajad. Peale lipuheiskamist läksime kõigepealt hommikust sööma ja siis jutlusele, mis pidi piiblitunni asemel toimuma. Alguses laulsime inglise, soome ja eesti keeles rajaleidjate hümni ning pärast seda veel ühe soomekeelse ja eestikeelse laulu. Kaks rajaleidjat, kaks roverit ja kaks juhendajat tänasid Taevaisa toreda laagri eest ning palusid kaitset hingamispäevaks.

Jutlust pidas Sakari Vehkavuori. Ta kõne oli pikk, aga väga huvitav. Meile näidati nelja veeklaasi. Esimeses oli selge ja puhas vesi. Enne pattulangemist oli inimeste elu just selline ilus ja selge. Kui maailma tuli patt, määris see meid. Seda illustreeris sogane pruunikas vesi teises klaasis. Kolmandas klaasis oli punast värvi mahl. Jeesuse surm ja ülestõusmine pesevad meid kõiki patust puhtaks, kui me ainult tahame Tema armu vastu võtta. Siis muutume me jälle puhtaks, nagu puhas vesi neljandas klaasis. Puhtaks saamine võib aga mõnikord päris valus olla. Kui me sõrme katki teeme, peab sinna peale panema rohtu. See on valus ja ebameeldiv, aga me teame, et see puhastab haava. Puhastamata haav läheb mädanema ega saa paraneda. Sellepärast ongi rohi vajalik.

Rääkisime ka sõprusest. Kui inimesed algul tuttavaks saavad, siis räägivad nad millestki üldisest. Näiteks ilmast. Kui nad aga soovivad teineteist rohkem tundma õppida, hakkavad nad küsimusi esitama. Niimoodi saavad nad oma uue tuttava elust rohkem teada. Siis hakkavad inimesed oma tundeid välja näitama. Aga see ei ole veel tõeline sõprus. Sõprus saab tõeliseks alles siis, kui sõbrad usaldavad teineteist ja teavad, et neid ei veeta alt. Et teada saada, kui palju meie usaldame oma tuttavaid, tegime ühe lihtsa ja lühikese mängu. Moodustasime read, igas reas umbes kuus inimest. Panime käed üksteise õlgadele ja kõik peale rivi esimese inimese sulgesid silmad. See, kellel silmad lahti olid, juhtis teised ümber telgi ja oma kohale tagasi. Pärast küsiti meie käest, ega me kordagi ei piilunud. Kui hoidsime silmi kogu aeg kinni, siis järelikult usaldasime oma juhti.

Jutlusele järgnesid mõõgadrill ja rividrill. Mõõgadrilli võitsin rajaleidjate arvestuses mina ning juhendajate ja roverite arvestuses Kalle Daniel. Rividrilli võitis rajaleidjate arvestuses Mall Kalmann ja juhendajate arvestuses Helin Kivit.

Kui ka lõunasöök läbi sai, kogunesime suure telgi juurde. Iga linn oli kirjutanud, mida nad on sellel aastal teinud. Hiljem jagati diplomeid maastikumängu, mõõgadrilli, rividrilli ja kolmapäevaste võistluste võitjatele ning teise ja kolmanda koha omanikele. Igaüks, kes oli diplomi saanud, võis endale ka kingituse valida. Kingitusteks olid asjad, mida võib laagris vaja minna.

Kuna oli rajaleidjate laagri viieteistkümnes aastapäev Eestis, tuli kohale Eesti rajaleidjate vanaema, Regina Uuk. Tänu temale oli rajaleidjate töö Eestis viisteist aastat tagasi käima läinud. Regina rääkis, kuidas ta oli oma kiriku noortega nõukogude ajal põranda all tegutsenud ja kui raske oli sellel ajal olla kristlane. Näiteks soovisid kuus noort saada ristitud, aga jumalateenistuse ajal ei saanud, sest kirikus võis vabalt olla keegi pealtkuulaja. Peale jumalateenistust, kui kõik olid kirikust ära läinud ja tuled olid kustutatud, jalutasid noored linnas ringi, kuni pimedaks läks. Siis hiilisid nad vaikselt kirikusse tagasi. Suuri tulesid nad põlema panna ei julgenud, aga kõik, kes tahtsid, need ristiti. Kogu aeg pidi olema valvel, et võimudele millegagi silma ei jääks. Samas võis igal sammul tunda Jumala kaitset.

Koosolek lõppes kallistamismänguga. Moodustati kaks rivi. Igaüks kallistas enda vastas seisvat inimest ja liikus seejärel ühe sammu edasi. Nii olid lõpuks kõik kõiki kallistanud. Kokku tehti ligi 40 000 kallistust. Pärast jagati kõigile rajaleidjatele ja juhendajatele tasuta jäätist.

Õhtul, peale õhtusööki kutsuti kõik taas suure telgi juurde, et tänada kõiki, kes seda laagrit korraldada aitasid. Esimesena sai oma diplomi kätte Roosu talu peremees, kes lubas meil oma maa peal telkida. Järgmisena kokad, laagri arst Helin ja tema abiline, Kerstin. Kui oli tänatud neid, kes hoolitsesid meie ihu ja tervise eest, tänati ka neid, kes meie hinge eest hoolt kandnud olid. Ette kutsuti laagri pastorid: Sakari ja Ivo. Ivo kanti lausa kätel Karini ette, kes diplomeid jagas. Muidugi tänati ka laagri korraldajaid, tõlke, Soome rajaleidjate juhti Jani Virolaist, laagri tehnikamehi ja -naisi ning kõiki juhendajaid, kes olid igal hommikul kolmveerand tundi varem tõusnud, et juhendajate koosolekul käia. Kõige suurema aplausi tegime aga iseendale selle eest, et me siia laagrisse tulime.

Lõpuks kogunesime ümber rajaleidjate lipu. Poisid ütlesid tüdrukutele ja tüdrukud poistele aitäh laagri eest ning kõik ütlesime aitäh Taevaisale. Seejärel langetati lipp. Laulsime laulu „Side by side“ ja laager oligi läbi. Mälestuseks said kõik osavõtjad ja külalised rajaleidjate logoga õhupalli. Vilekoor, mis nende jagamise järel vallandus, oli kõrvulukustav. Kohe tegid mõned ka võistluse, kes suudab oma õhupalli kõige kiiremini katki puhuda.

Edasi läks rahvas laiali – kes koju, kes laagrilõkke äärde istuma. Aitäh veelkord kõigile, kelle abil see laager nii huvitav oli ja kõige suurem aitäh otse loomulikult Taevaisale. Lõpetaksin Regina Uugi sõnadega: loodame, et järgmine kogunemine on juba taevas.

Ly Kaasik